2. septembri õhtupoolikul esines dr. Mare Ainsaar Tartu College’is huvitava loenguga „Eesti rahvastiku olevik, tulevik ja valikud“. Küllap oleks kuulajaskond olnud suurem, kui ilm poleks tol õhtupoolikul olnud nii suviselt soe, meelitades inimesi välja. Kuid need, kes loengule tulid, said sellest kindlasti palju väärt informatsiooni ning mõtlemisainet — loeng oli esitatud elavalt ja põnevalt koos praktiliste näidetega elust, hoides kuulajaskonna tähelepanu sel meid kõiki puudutaval teemal.
Prof. Olev Träss tutvustas kõnelejat, kes oli tänavuse Kotkajärve Metsaülikooli üks lektoritest, esinedes seal kahe loenguga. Mare Ainsaar on õppinud Tartu Ülikoolis ja saanud oma doktorikraadi Soomest. Ta töötab nii Tartus kui Tallinnas — teaduri ja õppejõuna Tartu Ülikoolis ning Tallinnas rahvastikuministri nõuandjana. Ta on seotud Eesti uue rahvastikupoliitikaga, lugedes läbi vastavad seaduseelnõud ja andes nõu. Aga põhikarjäär on tal juba 20 aastat olnud akadeemiline.
Sellest pikast ja sisukast loengust on võimatu anda täielikku ülevaadet ajaleheartiklis — kuigi asi oleks seda väärt —, seepärast piirdun siinkohal vaid kiire ülevaatega, tuues välja mõningaid huvitavamaid punkte. Loengut saatsid suurel ekraanil esitatud teave ja statistilised tabelid.
Esmalt tutvustas kõneleja tendentse Eesti rahvaarvus — sündimus tõusis aastatel 1989—90 „laulva revolutsiooni“ aegu; tol ajal sünnitati sageli perre ka 3. laps. Pärast 1991. aastat hakkas sündimus tunduvalt langema ning tekkis lausa „auk“, mis annab tunda põlvkondi hiljemgi. Eesti rahvaarvu tulevikuprognoos on üsna pessimistlik, sedasama 90-ndatel tekkinud „auku“ on pea võimatu katta.
Dr. Ainsaar rääkis rahvastiku püramiidist ja mis seda mõjutavad: suremus, sündimus ja ränne. Ekraanil näidatud ühest Euroopa Liidu rahvastiku statistikast, kus oli erineva tugevusega värvidega tähistatud rahvaarvu kasv või langus, selgus, et Eesti ja kõik Balti riigid on selles piirkonnas, kus rahvaarv kõige rohkem väheneb. Hea prognoos on aga näiteks Lõuna-Rootsis, kus on hea elada ja ka majanduslik olukord suurepärane.
Ühe statistika kohaselt oleks aga Eesti rahvaarv aastal 2030 sama mis praegu, 1,3 miljonit. Nii et mitte kõik statistikad ei prognoosi selle vähenemist.
Juttu oli ka rahvastiku vananemisest, mis paljude meelest just Eestis on ohuks. Kõneleja sõnul ei saa aga kaugeltki öelda, et Eesti oleks kõige kiiremini vananev riik — 65aastaste ja vanemate osakaal on praegu 17%, tulevikus aga 19%, mis pole üldse suur — paljudes riikides on see üle 20%, mis täiesti tavaline. Eesti eluiga pole veel nii pikk kui paljudes teistes maades. Nii et elanikkonna vananemine pole põhjus muretsemiseks, kõige kriitilisem on rahvaarv. Siiski on sündimus Eestis praegu kasvuteel.
Huvitav oli ka kuulda analüüsi eestlastest maailmas. Eestlasi on praegu kokku umbes miljon, neist umbes 920.000 elas aastal 2000 Eesti territooriumil. Varem oli suur idapoolsete eestlaste osakaal, nüüd hakkab see langema, kuna eesti külad Venemaal on kadumas. Jõuline on lääne-diasporaa, 2000.a. andmetel 85.000. Kõige suurem eesti kogukond väljaspool Eestit on Torontos. Tekkis küsimus ka eestluse määratlemisest — kes end üldse eestlaseks peavad, kas need, kes räägivad eesti keelt või ka need, kelles on osake eesti päritolu.
Edasi tuli juttu surmapõhjustest Eestis ja mujal, mis on kõneleja sõnul üldjuhul samad. Näiteks on esikohal südame-veresoonkonna haigused, teisel kohal pahaloomulised kasvajad ning kolmandal kohal välised põhjused nagu õnnetused, vigastused, mürgitused, suitsiidid jm. Nende osakaal on aga Eestis palju kõrgem kui mujal Euroopas.
Dr. Ainsaar kõneles, et Eesti valitsus võttis vastu tervise arengukava ning loodetakse ära hoida just neid, välistest põhjustest tingitud surmasid — nii hoiaks aastas alles paar tuhat elu ja loomulik iive läheks siis nulli negatiivse asemel.
Veel oli juttu Eesti Haigekassast ja kohustuslikust tervisekindlustusest; sündimusest, suremusest ja muutustest, mis on toimunud viimase 20 aasta jooksul. Saime teada, et töötavatel naistel sünnib just rohkem lapsi kui kodustel naistel, ja samuti sünnib rohkem lapsi kõrgharidusega naistel — vastupidiselt sellele, mis varem oli. Nii et naised suudavad samaaegselt käia tööl, teha edukat karjääri ning muretseda ka lapsi.
Kõneleja rääkis ka ühest rahvastikku puudutavast trendist maailmas: nimelt muutuvad emad-isad vanemaks. Esimese lapse sünnitamine 35aastaselt on Euroopas päris tavaline.
Juttu oli veel sündimust mõjutavatest teguritest, riikide perepoliitikast ja selle mitmetest aspektidest nagu emapalk, toetused vanematele jm. Veel kõneles dr. Ainsaar rändest ja selle seaduspärasustest ning rändepoliitikast.
Kokkuvõttes tõdes kõneleja, et rahvaarvu kasvuks on vaja: tööd, haridust ja soovi lapsi saada, ning lastega inimestele teistega võrdseid võimalusi; samuti mõõdukat sisserännet ja nende inimeste ühiskonda sulandumist.
Huvitav loeng lõppes küsimuste-vastuste osaga.
