Mardipäev ehk kohalikus keeles Halloween on koos jõulude ja iseenda sünnipäevaga kindlalt laste lemmikpäevade esikolmikus. Samal ajal on see ka üks väga imelik ja ebatavaline päev. Iga korralikku last õpetatakse võõrastelt onudelt komme ja muid maiustusi mitte vastu võtma, aga mardipäeval seda mitte ainult ei lubata, vaid lausa lükatakse tagant.
Ma olen vahel mõelnud, mis põhjustab sellist imelikku käitumist ja ainukeseks vastuseks sellele küsimusele olen leidnud kostüümi olemasolu. Sest ilma kostüümita naljalt kommi ei saa. Kui mina veel noor olin, siis ei saanud ka ilma laulu, tantsu või muu etlemiseta. Aga tänapäeva noorus on hukas, see on juba ammu teada ja seepärast piisab nüüd lihtsalt uksele koputamisest ja kommi küsimisest. Aga kostüüm peab ikka olema! Sest muidu ei ole ju õige ja ilma kostüümita tegelased saadetakse pikema jututa tühjade kätega minema. Minu meelest peaks maiustusi kerjavatel mardisantidel vanusepiirang ka olema – kust see piir just täpselt tõmmata, seda on raske ütelda. Ehk oleks parajaks ülemiseks eaks näiteks 10 aastat. Siis on mõned aastad sellist ebamäärast vanust, kus enam nagu ei kõlba või siis ei taha enam Ämblikumeheks riietatuna teiste ukse taga komme nurumas käia. Aga sellest pole midagi, sest nii 6-7 aasta pärast võib kostüümi uuesti selga ajada ja muidu pidu pidada, kuna kostüümi kandmisel vanusepiirangut ei ole. Vanemad tahavad ju ka nalja saada ja kostüümis olles saab igatahes palju rohkem nalja kui muidu. Kostüümis olles julged mitmeid asju teha, mida muidu ei tuleks pähegi. Mõned inimesed kasutavad seda kurjasti ära – nad röövivad panku ja muid rahaasutusi, aga tavaliselt on sellistel maskidega pidudel väga tore olla.
Igatahes olen ma oma lasteaia jutu algusega teemast kõvasti kõrvale kaldunud, kuigi nii mõnedki on mulle väitnud, et lasteaia jutte lehest nagunii keegi ei loe, vaadatakse ainult pilte. Olgu sellega kuidas on, aga möödunud laupäeval toimus Eesti Majas Toronto Eesti Seltsi Lasteaia mardikarneval. Hommikusöögita kohalerutanuile oli üles seatud mahla ja kohviga suupistete laud, saal oli suurepäraselt dekoreeritud ja rahvast jätkus kõikjale. Lapsed olid end mitmesugusteks tegelasteks moondanud, traditsiooniliselt oli palju printsesse ja nõidasid, aga kohtas ka tiigreid, kasse, ämblikumehi, ingleid ja piraate. Ka kasvatajad olid hingega asja juures ja nii mõnigi oli üpris palju vaeva näinud vahva kostüümi valmistamisel.
Lapsed kogunesid lavale ja laulsid Liina Purje-Lepiku juhendamisel rahvale mõned laulud. Mida vanemad lapsed, seda paremini ja valjemini juletakse laulda, väiksemad lapsed uudistavad laulu ajal tavaliselt niisama saali kogunenud vanemaid.
Sõna sai ka vanematekogu esinaine Ruth McFarlane, kes loosis välja laste poolt kaunistatud kõrvitsad ning tänas lasteaia toetajaid ja mardipäeva peo korraldajaid. Eesti Sihtkapital Kanadas toetusena oli kohale toodud täispuhutav hüppamise maja ja Toronto Eesti Ühispank korraldas paukmaisi tootmist. Peo korraldajaid oli rohkesti, nimetaks siinkohal ehk korraldamise komiteed: Aili ja Rick Hutchings, Kristina Noolandi, Erik Soostar ja Silvia Vaikla.
Sellega Mardikarneval siiski ei lõppenud. Suures saalis algasid mitmed huvitavad tegevused. Maaliti nägusid, tehti kaelakeesid ja tätoveeriti käsivarsi. Väga populaarne oli täispuhutud loss keskmises saalis, kus sai üles-alla hüppamisega palju nalja. Lisaks sellele oli võimalus proovida oma osavust rõngaviskega Pikale Hermannile ja palli loopimisega poolitatud kõrvitsasse. Ei puudunud ka täpsuslöögid hokikepiga ja minigolf. Edukad said auhindu maiustuste kausist.
Kella kaheteistkümneks hakkas enamus osalejaid koju sättima, kommienergia ammendatud. Nii tegime ka meie oma tütrega. Sünnipäevani on veel kolm nädalat, jõuludeni vähem kui kaheksa.
