Mängupõrgu
Arvamus 27 Mar 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eks igal lollil ole oma lõbu, aga need tohmanid, kes naudivad hasartmänge kuuluvad tõepoolest erakategooriasse. Vist iga inimene, kes kunagi on kaarte mänginud, teab, et Fortuuna naeratab harva. Rumalus on siis rahaga spekuleerida, et järgmine kaart annab atshkoo kätte. Või et täringuvise toob oodatud tulemuse, ruletipall langeb õigele värvile. Eri nõmeduskategooria kuulub neile napakatele, kes kangi tirides loodavad tulemusele, kolme sidrunit või kirsikobarat kõrvuti näha, ja kuulda plekkraha kolisemist topsi. Milline rõõm!

Saan aru neist, kes adrenaliinisüsti soovivad kas mägironimise või lainelaual tasakaalupidamise kaudu. Ent toolis passivselt järgmist kaarti oodates, alateadvuses teades, et need mängud on ikka õnne küsimus – mis erutust võib sellest saada? Olen elus paaril korral kasiinosse astunud, huvi pärast, aga mitte kunagi mänge mänginud. Nägin Casino Ramas armetut pilti, domineerisid väsinud kaardimängijaid, kes lootsid kahtlemata õnnele, et kaotusi korvata. Kui Tallinnas avati Palace hotellis õnnemängu paradiis, siis käisin tuttavatega seal, proovides aru saada, mis võlu selline koht pakub. Ei näinud ka seal mingit külgetõmbejõudu. James Bondi filmid on küll näiteks ruletimängule ja kasiinodele seksapiili toonud; päris elus on aga pilt märksa armetum.

Tunnistan, keskkoolis sai sõpradega hommikutundideni pokkerit mängitud, raha peale, aga need olid viie, kümne, 25-sendised laual, et mängu huvitavamaks teha. Keegi kunagi ei kaotanud või võitnud rohkem kui paar dollarit. Ning Yukoni mägedes hõbedaotsimiselaagris puusepana tööl olles peletasime igal õhtul igavust bridži mängides. Seal lugesime punkte küll, aga raha mängu ei pannud. Ja malet kah kunagi pole raha peale mänginud, ei saa lihtsalt aru, miks peaks.

Praegu on Torontos ehk kuumemaiks teemaks kasiino ehitamine. Ning nagu iga ühiskonda mõjutava otsusega on sellel mõttel nii pooldajaid kui vastuolijaid. Paraku on Ontarios olemas riiklik organisatsioon, OLG, mille ülesandeks on niî lotomänge kui kasiinode, hippodroomide tegevust määrata ning reguleerida. Ja paraku on OLG ülemuseks Paul Godfrey, kelle mitmekihiline tegevus nii Toronto kui Ontario poliitikas ei ole vaatamata ta renomeele olnud maksumaksja taskule sõbralik. Praegune Rogers Centre staadion oli kunagi SkyDome, mis sai maksumaksjate rahadega ehitatud, Godfrey survel, et tema armsat pesapallikoondist majutada. Nii nagu Montréali olümpiaadistaadion läks SkyDome’i ehitamine palju kallimaks kui eelarve ette nägi. Veel suurema nöögina müüdi siis hiljem valge elevant Rogersi televisiooni impeeriumile maha, hinnaks vaid murdosa ehitamisekulust.

Godfrey oli ka ajalehe Toronto Sun’i allakäigu ning hilisema müügi taga. Sellega ka oma osatähti realiseerides pururikkaks saades. Järgmiseks sammuks oskas endine poliitik National Posti ajalehte majanduskitsikusse viia. Rääkimata siis sellest põntsust, mida endise metro-Toronto esimese esimehena linnakassale pani. Torontos seisab uhke Metro Hall, üks vähimtarvitatud valitsushooneid siin linnas, mida kui just valgeks elevandiks ei saa pidada, siis igal juhul läbimõtlemata otsusele Godfrey ajastust.

Ja seda meest peab maksumaksja usaldama? OLG on nagu provintsi viinamonopol LCBO – toob kasumeid, kuna hasart- ja lotomängijaid on ju paraku kõikjal, kvaliteetveine nautivaid inimesi samuti. Ent kui asi viib nii kaugele, et õnnemänguga mängitakse maha maja või varandus, veinidegusteerijast saab alkohoolik, siis kuidas saab provints õigustada nende asjade reklaamimist, veel vähem agaralt toetamist? (LCBO kasum aastas on enam kui miljard dollarit. Kas seda raha ei peaks suunama tervishoiu poole, hariduse huvides, selmet kallile reklaamile, mis pea iga kuu ajalehtede vahelt on leida, rääkimata tasuta ajakirjade, mis keskenduvad nii retseptidele kui veinidele, mis nendega kokku sobivad, väljaandmisele, et siis tasuta neid letist viinamonopoli kundele jagada?)

Pole vähem oluline, et Toronto südalinn, kuhu pakutakse kasiino asupaika, on jubagi räämas, inimeste ja autode rohke. Entertainment District, kus tegutsevad ööklubid on kurikuulus hilisöiste narkootikumite müügikohana ning paigana, kus nokastanud kunded relvadega tüli lahendavad. Kas on vaja siis sinna veel kasiinot, kus kahtlemata ka alkoholi serveeritakse, meelitamaks asotsiaalseid elemente?

Turiste vaevalt et kasiino tooks, kui Windsori eeskujuga arvestades. Ja Windsoris pole kasiino tähendanud lisatöökohti, nagu Godfrey ja ta pooldajad väidavad. Ülalolev loetelu peaks veenma maksumaksjat, et kasiinol pole siin linnas kohta. Kui asi referendumini läheb, nagu suunurgast lubatud, siis tahaks loota, et enamus suurlinlastest saab aru, et on põhjuseid küllaga, miks kasiinot kutsutakse mängupõrguks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus