Kalju Jõgi korraldatud hästituntud puhkusereiside sarjas toimus tänavu augustis Kanada idaranniku külastamine. Kahenädalane reis oli üllatav oma mitmekesisusega. Pea iga päev viibisime ise paigas. Kahjuks unustasime küsimata oma vahvalt bussijuhilt, kui palju kilomeetreid me maha sõitsime.

Reisi alustasime lennukiga Torontost St. John'si, NL. Sealt algas sõit bussiga mitmesugustesse paikadesse Newfoundlandis, Prince Edward Islandil ja läbi New Brunswicki Nova Scotiasse. Tagasireis toimus lennukiga Halifaxist Torontosse. Nõnda palju paiku, nii palju mälestusi! Siin vaid mõned mälupildid.

Allakirjutanule jättis kogu reisi sügavaima mulje ühe Newfoundlandi kalastusmuuseumi, Prime Berth Fishing Centre, külastamine Main Tickle asunduses, Twillingate saarel. Kõnelejaks oli seal David Boyd, kalur, kooliõpetaja, taas kalur ja sotsiaaltöö vabatahtlik.

Ta demonstreeris tursakala töötlemist ja kõneles kaluri elust, tööoludest ja unistustest. Ta näos peegeldusid sügavad tunded nii rõõmudest kui ka muredest ja neile osaks saanud vintsutustest. Võõrad kalastajad, venelased, portugaallased jt. sooritasid röövpüüki...

David Boyd on ka luuleharrastaja. Ta lõpetas oma ettekande, lugedes üht luuletust oma luulekogust Outport Home: Poems from the Heart. Siin vabas tõlkes üks salm luuletusest „Olen kalur“:

Maapealsest varast ma palju ei hooli,
sest mu kõrvades kumiseb mere võimas kutse.
Mu laupa on suudeln'd ta soolased tuuled,
ta on sosistan'd mu kõrvu: vaba, vaba, vaba!

Newfoundlandi inimesed tundusid olevat sõbralikud, vabadusearmastajad ja perekonnalembesed.

Eredana on meeles päev, mil sõitsime külastama Cape St. Mary's Bird Sanctuary. Kaljusaartel elavad sajad tuhanded linnud: puffin'id, murre'id, kajakad jt. Inimestele on nende saarte külastamine keelatud. Võib vaid eemalt paadilt vaadelda. Ja milline vaatepilt! Kaljusaarte küljed on nagu imekaunid sinakas-punakas-lillad heledate laikudega sillerdavad maalid. Täie ilu nautimiseks on soovitav päikeseprillid eemaldada!

Väga hea mulje jättis giid, kes tutvustas meile ladusalt St. John'si linna, kõneldes suurtest tulekahjudest, mis paaril korral pea pool linna olid hävitanud. Käisime kõrge kaljumäe, Signal Hill, tipus, kust kunagi signaleeriti, millise rahvuse laev on lähenemas linnale. Seal võttis ka kuulus Marconi vastu esimese üle Atlandi saadetud raadiosignaali. Giid oli haritud, patriootiline Newfie, kes siirdunud rahateenimise otstarbel Vancouveri, kuid kandis südames kindlat soovi koju tagasi pöörduda. Majakegi oli selleks ostetud Come-By-Chance lahe kaldal.

Imestust ja aukartust äratas John Cabot'i (Giovanni Caboto) laeva täpse koopiana ehitatud laev Cape Bonavistas. Sellisel väikesel purjekal sõitsid 22 julget meest Inglismaalt üle ookeani a.1497, trotsides torme ja nälga ning avastasid Newfoundlandi. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest!

Silme ees seisab ikka kõrgete kaljumägedega Gros Morne National Park Newfoundlandis, olles UNESCO ajalooliseks pargiks. Kaljud seal olevat kakskümmend korda vanemad kui Kanada Rocky Mountains. Siin tervitavad meid nüüd mägede külgedel kasvavad tormidest räsitud kuusemetsad, puud ikka tihedalt üksteise kaisus ja ühele poole längus. Siin-seal on mõned rännurajad, et inimesed võiksid minna ühendust otsima metsiku loodusega. Teede servad siingi, nagu pea kõikjal Newfoundlandis, palistatud metslilledega, mis üllatavalt sarnased Eestis leiduvatega. Newfoundlandis kasvab ka ohtralt pohli, murakaid ja mustikaid. Viimaseid noppisime St. John'si linna lähistelgi.

Kaunist, unustamatust Newfoundlandist reisisime üleveolaeval või praamil (mitte just mugav reis!) North Sidney'sse, Cape Bretoni saarel Nova Scotias. Naljatoonil süüdistasime oma hoolitsevat reisijuhti, et ta meid ei äratanud üles sel südaööl kella tagasilükkamiseks poole tunni võrra. Newfoundlandi aeg on Toronto omast poolteist tundi ees, Nova Scotias ja Prince Edward Islandil aga ainult tund. Cape Bretoni saarel asub imekaunis Cabot Trail, ristitud kuulsa maadeavastaja nimega. See paik on käesoleval aastal esikohal tähtsaima turistidesaarena Põhja-Ameerikas. Nimekirjas on kolmandal kohal Vancouveri saar ja neljandal Prince Edward Island. Cabot Traili palistavad pilvelooriga ümbritsetud kaljumäed on aukartustäratavad ja sa tunnetad, kui väike täpe on inimene võimsas looduses.

Cape Bretonist taas praamiga edasi — seekord lühem ja mugavam reis päevavalgel — kaunile Prince Edward Islandile. Selle saare meeldejäävaim mulje oli värvikombinatsioon punane muld, rohelised põllud ja aasad, sinine taevas ja meri. Nagu kaunis piltpostkaart. Kõik oli korrastatud ja puhas. Kirjanik Lucy Maud Montgomery loodud „Anne of Green Gables“ domineerib saare turismielus. Samanimeline muusikal Charlottetowni arhitektuuriliselt kaunis Kunstidekeskuses oli värvirikas, hoogne ja südantsoojendav. Kostüümid olid autentsed ja küll igatses süda osta samasugust põlle nagu kanti seal laval! Kuid kuskilt ei leidnud. Ei olevat enam nõudmist selliste riietusesemete järele! Ühes Anne of Green Gables muuseumi aias saime muuseumi juhataja eestvõttel kaevata üles kuulsaid siniseid kartuleid. Saime kaasagi paar mugulat, mis koju jõudnult said küpsetatud ja mõnuga maitstud, mõtteid mõlgutades möödunud kirevast reisist.

Prince Edward Islandi avastas Jacques Cartier a. 1543. Algul oli sealgi elu vaesevõitu ja kõneldakse, et siis sõid vaesed vähki ja rikkad bolognat...

Üks tähtsamaid paiku külastamiseks oli muidugi ajalooline Province House Charlottetownis, Kanada riigi häll. Seal toimusid läbirääkimised Dominion of Canada moodustamiseks ja asutamise kuupäevaks sai Kanada riik 1. juulil 1867. Seda olevat tollal õnnistatud 10.000 dollari väärtuses shampanjaga. Aukartustäratav tunne valdas meid, vaadeldes pikka lauda, mille ümber toimusid otsustavad kõnelused. Seintel ilutsevad „Fathers of Confederation“ portreed.

Üle inseneriteaduse suursaavutuse, kaheksa miili pikkuse silla — Confederation Bridge — kulges me reis edasi Prince Edward Islandilt New Brunswicki. See olevat maailma kõige pikem aeg-ajalt külmuvat mereteed ületav sild.

New Brunswick tundus vaesemana kui PEI ja NS. Seal asuvad aga ühed jõukamad Kanada äriperekonnad, Irving ja McCain. Kiiruspiir maanteel oli 110 km.

Edasi viis meid meile kõigile armsaks saanud bussijuht Kanada suurde sadamalinna Halifaxi, kus Esimese maailmasõja ajal plahvatas laskemoona laev, tekkisid suured tulekahjud ja hukkus üle 2000 inimese. Sellest on kuulus kanada kirjanik Hugh MacLennan kirjutanud huvitava ajaloolise romaani. Suur sild, mille ületasime linna sõidul, oli selle ehitamise ajal mitu korda indiaanlaste poolt nõiduse alla pandud ja variseski paaril korral. Nüüdseks on asjad korda saadud ja sild on püsima jäänud.

Nova Scotias ei saa mainimata jätta sõitu maailmakuulsasse Peggy's Cove'i, kuhu reisisime kohe peale Halifaxi saabumist. Peatusime teel Lunenburgis, kus külastasime huvitavat kalanduse muuseumi ja nägime ka kuulsat purjekat Bluenose'i, ristitud PEI kuulsate kartulite järgi! Kahjuks ei olnud purjed heisatud, aga ilus oli ikkagi. Sõidul möödusime lahest Mahone Bay, kus avanes haruldane pilt viiele kirikule korraga. Ja nüüd Peggy's Cove. Sellel paigal on maagiline mõju, mida tajud täielikult alles sealt lahkudes. Sinine meri, heledad kaljud, punasekatuseline tuletorn, all asulas kutsumas punase torniga valge kirik... Kristalne selgus ja valgus sinitaeva all...

Mida on mälupilti maalinud Halifax? Me peatuspaik, Lord Nelson hotell, suursugune ajalooline ehitus asukohaga Halifaxi botaanikaaia vastas. Esimene osa aiast rajati juba a. 1837, ülejäänud osa Dominion of Canada asutamisel a. 1867. Linnuriigi „valitsejaks“ aias on 22 aastat vana hane ja pardi segu (?) majesteetlik lind. Naabruses asuvast pargist kostis õhtu saabudes shoti torupillide kontsert. Halifaxi ühel surnuaial asub Titanicul hukkunute matusepaik. Vähe haudu, eriti naiste ja laste omi, võrreldes laeval olnute hulgaga. Päästeti ju vaid murdosa.

Selle linna paeluvaimaks paigaks osutus meile sadamakail Pier 21, kuhu nüüdseks on asutatud Kanada Immigratsioonimuuseum. Seinal asub teiste hulgas ka paneel meie „Walnuti“ reisist ja saabumisest Halifaxi 1948, koos saabunute nimekirjaga. Ülakorrusel asuvas arhiivis leidub hulgaliselt immigratsiooni ajalooga tegelevat materjali. Raamatute hulgas silmasime kaht eestiainelist: „Estonians, the Political Refugees“, autor Karl Aun ja „Mälutunglad II“. Ilmselt vajaks see täiendamist. Fotoalbumeis on pilte „Walnuti“ reisist. Meie grupis leidus ka inimesi, kelle rinda kaunistati kullakarva märgiga „Pier 21 Alumni“. Esitatud filmis kahjuks ajavahemik 1948—1960 puudus. Ei tahaks uskuda, et just Teise maailmasõja järgne suure immigratsioonilaine aeg ei ole filmilinale jõudnud. Ühel seinal asuvas tabelis on andmed, et Pier 21 kaudu saabus Kanadasse 14.665 eestlast.

Halifaxist lendasime tagasi Torontosse. Puhkusereis oligi lõppenud. Kahju! Kuid reisid ehk ongi selleks, et koju jõudnult mõlgutada mõtteid möödunust ja tunda rõõmu oma kallist kodust.

Märkmed: