MALLE PÄRN: Valedele rajatud ühiskond

Me elame valedes, me elame valetades. Me keerame suvel kella tund aega ette ja usume, et sellega teeme oma päeva pikemaks. Me oleme nagu laisad sulased, kelle jaoks perenaine keerab suvel kella tund aega ette, et ta õigel ajal üles tõuseks ja oma tööd ära teha jõuaks. Ja sulane on rõõmus, kui valget aega õhtul vahel ka üle jääb. Kui perenaine talle seda ütleb ja lubab edaspidi kella õigeks keerata, ainult sulane tõusku ise tund aega varem üles, sest suvel tõuseb päike ju palju varem kui talvel, siis hakkab sulane nurisema, et perenaine ekspluateerib teda.

Vale on inimestele vastuvõetavam kui tõde.

Me ütleme, et oleme vabad inimesed vabal maal. Me oleme käsist-jalust seotud kõikvõimalike maksude ja lepingutega, iga meie samm on ära reglementeeritud lugematute seadusemuudatustega. Kus see vabadus on?

Me valime riigikogu, ja peame seda priskelt üleval, justnagu oleks Eesti iseseisev riik. Ometi on igaühele selge, et eesti oma raha vahetamine euroopa raha vastu tähendas Eesti rahva lõplikku äraandmist Brüsseli võimu alla.

Meil pole vaja enam oma valitsust, sest meid valitseb Brüssel. Selle asemel võiks olla Toompeal tõlkide ja volinike kogu, palju väiksem kui riigikogu, ja palju madalama palgatariifiga. Tavalised ametnikud, keda tuleb palgata nende oskuste, mitte auahnuse järgi, ja kelle valimiseks poleks vaja miljoneid raisata.

Kui eestlased kodunt kaugel pantvangi võeti, siis oli ajalehes pealkiri, kus paluti lugejatel "mõelda nende ohvrite peale", et siis on lootust, et nad saavad vabaks. Mida see tähendab? Kus on kirjas see, et kellegi peale mõtlemine teda hoida võiks? Me ei julge öelda: palvetage - sest me ei usu ju Jumalat. Aga hädas olles ikka kuidagimoodi tahaks ka mingit üleloomulikku abi saada. Miks peaks Jumal kuulama seda rahvast, kes päikesepaistelisel päeval teda ja tema sulaseid mõnitab, aga tormi tõustes hakkab teda appi hüüdma? Loomulik oleks, kui ta ütleks: ma ei tunne teid, paluge seda isandat, keda te siiani olete ustavalt kummardanud.

Siis, kui Haapsalu tulekahjus hukkusid lapsed, küsisid mitmed inimesed: kus oli Jumal, kui süütud lapsed tules hukka said? Aga ikka vaid selleks, et justkui tõestada, et Jumalat ei ole, või on ta halastamatu ja kuri. Et justkui süüdistada Jumalat (kelle olemasolus me kahtleme) selles, et ta süütuid lapsi nuhtleb.

Ma vastan teile, kus ta oli. Ta oli seal, nende juures, ja hoidis neid lapsi süles.

Me valetame endale ka seda, et me elame igavesti, ja et elu on mingi endastmõistetav asi, mis täie õigusega meile kuulub ja meie tahtele allub. See ei ole nii. Me oleme saanud elu mingi imelise kingitusena, mida me pole kuidagi ära teeninud. Kellelt ja miks, seda meist enamus ei tea. Ega tahagi teada.

Nii nagu sündimine, on ka suremine tegelikult osa meie elust. Vältimatu. Surm ei ole ju karistus ega kättemaks. Pigem võib elu olla karistus või kättemaks.

Ja kas elamine selles inimeste maailmas ongi nii väga suur väärtus, nagu me taas näime arvavat? Et me ahastame, kui keegi noorelt meie hulgast lahkub.

Kui midagi kahetseda kellegi surma puhul, siis vaid seda, et ta ei elanud oma elu piisavalt õnnelikult. Et tal jäi palju asju tegemata, kogemata, saavutamata? Ent nende saavutamatute hulgas on nii häid kui ka halbu asju.

Märkmed: