Eesti Elu
Mäletamisest ja unustamisest
Arvamus 03 Nov 2011 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vanasti kuulus hariduse juurde mõne vana Kreeka filosoofi tundmine. Aastasadade jooksul on nende õpetusse katsunud süveneda paljud filosoofid ja filosoofiahuvilised. Viidatakse tihti Kreekale kui demokraatia hällile. Praegusel demokraatial, mida tõlgendatakse ja rakendatakse väga erinevalt, pole peale nime tugevamat sarnasust Kreeka omaga. On ju ka umbes 2500 aastat vahet ja aeg pole seisma jäänud. Sõna juured pärinevad kreeka keelest: demos = rahvas, kratos = võim, valitsus. Moodsamalt on seda defineerinud Abraham Lincoln: „Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides“. Aegade kestel on demokraatia põhimõisteid defineeritud väga erinevalt.

Ateena demokraatia rakendajaks oli aastal 507 eKr. Kleisthenes. Järgmised paar sajandit andsid mitu oma nime ajaloos jäädvustanud kreeka filosoofi, nagu näiteks Sokrates, Platon ja Aristoteles, kelle mõtteid tihti tsiteeritakse. Nendele lisandub üks antiikaja aatomiõpetuse rajajaid Demokritos (umbes 460 eKr – umbes 370 eKr). Ka teda tsiteeritakse mõtlejana. Sattusin hiljuti ühele tema tsitaadile: „See, kes teeb ülekohut, on õnnetum kui see, kes kannatab ülekohtu all“! Viis kohe mõttele: järelikult on Eestis väga palju õnnetuid sovetiajast ja neid peaks leiduma ka Venemaal?

Filosoofidel on kombeks vahel avaldada vastakaid arvamusi. See kehtib ka usulooja ja –filosoofi Jeesuse kohta, kelle mäejutlusest tihti tsiteeritakse ütlust: „Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu kurjale, vaid kui keegi sind lööb vastu paremat põske, siis kääna temale ka teine“ (Matteuse 5:39).

See kõnekäänd teise põse keeramisest ligimesearmastuse võrdkujuna on üldtuntud - tõenäoliselt on tegu ühe kõige rohkem viltutõlgendatud tsitaadiga. Seda on palju analüüsitud, väga laiahaardeline teoloogiline diskussioon on jõudnud tulemusele, et sellega loomulikult ei kiideta heaks kurjust.

Eesti rahva kannatuste taustal on kestvalt aktuaalne okupatsiooni kurjuse hindamise teema. Selle käsitlus põrkab mitmele takistusele. Põhjustajad ei taha lihtsalt seda möönda, loevad end pigem heategijateks, kes vääriksid tänu. Olevat päästnud eesti rahva Saksamaa poolt ette nähtud hävingust. Kas selleks oli vaja 1940. a annekteerida Eestit (okupatsioonist ei taheta kuuldagi, sest Eesti olevat pealegi liitunud vabatahtlikult) ja likvideerida eesti rahva paremik? Sakslaste plaanid olid õhukesel paberil, N.Liidu „vennalik abi“ ja (hea?)teod rajanesid kuklalaskudele ja loomavagunitele.

Sellega seoses on leplikumate eestlaste poolt räägitud andestamisest, sest mineviku asemel tuleks vaadata tuleviku suunas, alustada nullpunktist. Kuna tegijate esindajad ei näe midagi hukkamõistu väärivat, andestamisest rääkimine mõjub koguni haavavalt, on see lahendus nende poolt suletud.

Kohapealsed kollaborandid, kes mantlivahetusega katsuvad jätkata uutes tingimustes, meenutavad meelsamini vanasõna: „Kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja“, unustades selle jätkamise: „Aga kes unustab, sellel mõlemad silmad!“ Seejuures järgivad nad tuntud tõde, et enese kiitmise rasket tööd ei või teiste hooleks jätta.

Ajaloos on tavaline, et endine juhtkond püüab end mantlivahetusega päästa, Nimekam neist on Prantsuse revolutsiooni Talleyrand, kellel see õnnestus suurepäraselt. Nii pole suurt usku endise nomenklatuuri tegelastesse, kellel õnnestus oma nahka üsna kõrgel tasemel päästa. Tegelikult on tugevamat selgroogu olnud Edgar Savisaarel, kes hiljuti kuulutas: „Nii 1980, 1990, 2000, kui 2010ndal aastal olen unistanud ja võidelnud Eesti eest, kus tulevad toime ja tahavad end teostada nii siin sündinud kui ka kasvanud inimesed. Jätkan samal kursil ka 2020 ja kui tervist ja õnne jätkub, siis ka 2030. ja 2040. aastal.“ (Delfi 9.7.) Sellega jätkab ta võitlust kolonistide võrdõiguste eest!

Lõpuks veel natuke kuritegude unustamisest, mis on ka üsna tavaline Läänes. Seda analüüsib oma ka taani keeles ilmunud uurimuses „Bloodlands“ USA ajaloolane Timothy Snyder. On tõlkimisel eesti keelde, seda tutvustas põgusalt Karsten Brüggemann (Sirp 15.09.). Autor kirjeldab üksikasjaliselt, kuidas Stalin ja Hitler ajavahemikul 1933-1945 tapsid Ida-Euroopas umbes 14 miljonit inimest, ajavahemikul 1939-1941 liitlastena. Läänes on tendents unustada – või mitte teada – et Stalin oli tegelikult tapnud palju rohkem oma rahvast, kui ta 1941 sai lääneriikide liitlaseks. Hiljem ületas teda Hitler, aga 1930ndatel aastatel oli Stalin kindlalt palju suurem massimõrvar.

Autorit on kritiseeritud holokausti segamises Stalini kuritegudega. Tema arvates ei tohiks vaadelda holokausti kui midagi unikaalset, täiesti erinevat, siis võetakse see tegelikult ajaloost välja ja nii ei saa sellest midagi õppida. Sel kombel on holokaust ainult üks kõigist teistest väljaspool seisev sündmus, mitte osa suuremast koostisest.

Kõige selle taustal ei tohi unustada, et unustamine ei aita vältida kordumist.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus