Probleemile näeb vahel vastust, kui me leiame endale senisest kõrgema vaatepunkti. Iga karjapoiss teab, et vahel tuli ronida puu otsa, et saada kätte kadunud loomi või näha käestläinud teeotsa. On samavana tõde, et tüli on võimalik ületada, kui suudetakse teatud asjadele vaadata mingil üldisemal tasemel. Tavatülide lahendamise keerukus tuleneb aga sellest, et erinevad arusaamatused on saanud mingil ühel ajahetkel ühe suure tüli põhjuseks. 1960. aastate lõpus oli Lääne-Euroopa samuti kimpus oma noorema põlvkonnaga, kes tuli tänavatele oma nõuetega, millest üheks nõudeks oli muuseas etteheide eelnevale põlvkonnale, et nad pole rääkinud oma järglastele tõde Teisest maailmasõjast. Lääne-Euroopa nn sõja kaotanud riigid asusid seejärel tegutsema ja psühholoogide poolt töötati välja ka suurte hingeliste traumade ravimise strateegia, mille põhiväide tõstis kilbile vajaduse sellest painest rääkida. Kuid samas väitsid spetsialistid, et selle suure valu ravimine näiteks ühe perekonna tasemel võib teraapia olemasolu korral võtta aega vähemalt kolm põlvkonda. Teise maailmasõja lõpust on möödas kolm inimpõlve, kuid aeg on siin olnud selline, et selle teraapiaga pole siin tegelda saadud ja ega mitmete meie kultuurile omaste asjaolude kokkusattumisel ka osatud.



Vaataks Tõnismäe platsile Kaarli kiriku tornist. Vaadates Tõnismäele kirikutorni kõrguselt on selge, et selle platsi kesksed objektid on kaks templit. Ühelt poolt Kaarli kirik, mis kujunemas meie prominentide viimsele teekonnale saatmise kohaks ja teisalt meie Rahvusraamatukogu, mis meie kultuuritempel. Mõlemale templile Tõnismäel on omane see, et nad talletavad suurt osa meie vastuolulisest ajaloost. Samas mõlemasse templisse üldiselt saavad siseneda kõik soovijad (nagu templile kohane) ja neid koheldakse seal võrdselt. Raamatutempli staatust omav Rahvusraamatukogu on avatud kõigile neile, kel soovi saada nii üldisi teadmisi kui leida süvateadmisi ka siinse rahva kultuurist. Kaarli kirik annab templina lohutust kõigile, kes seda vajavad ning surma kaudu võrdseks saanuna jäetakse siin hüvasti väga erineva saatusega inimestega. Nüüd ongi küsimus, milline võiks olla see kahe templi vaheline plats ja mida see peaks meile sümboliseerima?



On mõistetav, et veel meile nii lähedal olev 20. sajand otsib endale kohta? Kui me võtame omaks selle kahe templi idee, siis oleks loogiline vaadata seda platsi Tõnismäel kui Rahvusraamatukogust väljavalgunud lähiajaloo mälestust. Samas oleks see mälestus midagi sellist, mis väärib oma tasemel nende templite vaimset nivood. Mõned aastad tagasi vaieldi kirglikult Niguliste kirikus asetseva Surmatantsu märgilisuse üle meie kultuurile. Surm on tõesti see, mis teeb inimesed ühel hetkel võrdseks. Seega võiks Rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku vahel olla mälestusväli. Idee on õhus olnud juba üle kümne aasta. Arhitektide Andres Alveri ja Tiit Trummali projekti järgi pidi see kolmnurkne plats saama kaetud sõja kalkust sümboliseerivate tumedate metallplaatidega ning pronksmehega paetahuka vastu oleks rajatud uus, karastatud klaasist tahukas. Metallplaadistiku alt üles kiirgav valgus pidi tooma esile klaastahukasse pressitud figuurid. Kui nüüd nendele metallplaatidele kanda Teises maailmasõjas hukkunute ja represseeritute nimed, kes tänaseks juba meie hulgast lahkunud, siis saaksime üldistuse, mida oleme oma kaotustele hinges otsinud. Nende nimekirjade kokkupanemine oleks meie endi ja meie elusolevate mälu kätes. Represseeritute ja hukkunute nimekirju on ju viimasel aastakümnel tehtud erinevatel tasemetel (Valge raamat), oluline on, et kõigil Eestiga seotud inimestel tekiks täna võimalus esitada juurde nimesid, kes said kannatada Teises maailmasõjas. Siia saaksid kantud ka need juudid ja mustlased, kes toodi meie kodumaale vallutajate poolt vägisi koonduslaagritesse. On selge, et sellel mälestusteväljal ei tantsita, vaid nagu kirikus ja raamatukogus võetakse müts peast. Leinav sõdur selle välja keskel sümboliseeriks uues situatsioonis nii üht sõja ohvrit kui samas seda surma külvanud surmainglit.

Märkmed: