Eesti Elu
Mälestuste maa
Arvamus 23 Jan 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
„Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?“ Nii lauldi möödunud suvel öölaulupeol Tallinnas. Lauldi ka palju teisi isamaalisi laule. Öö oli imeilus. Tuul jäi vaikseks, kuu paistis selges taevas, rahvast oli palju (eriti noori) ja kõigil oli isamaa-armastus südames ja hinges. Rahvas laulis muusikute ja kooridega kaasa. Paljud lehvitasid suuri või väikeseid Eesti lippe. Kõik olid sõbralikud ja rahulikud.

Olime seal koos oma Tallinna sugulastega. Nende 10-aastane poeg Robin oli eriti suures vaimustuses. Minu kõrval istus üks sõbralik ja jutukas naine. Ta rääkis oma elust vene ajal ja tegi mulle teatavaks mõned esinejad, keda ma ise ei tundnud. Oli tõesti ilus ja liigutav öö!

Kahjuks ei olnud meil seljas küllalt soojad riided ja vaikselt istudes hakkas lõpuks päris külm. Pidasime vastu kuni kella kaheni.

Järgmisel päeval, 20. augustil jalutasime Jaani kirikusse, kus kuulsime kontsert-mõtisklust „Hardushetk“, mis pühendati Vabaduse Päevale. Õpetaja pidas lühikese kõne, millele järgnes klassikaline muusika. Raekoja platsil kuulasime jälle klassikalist muusikat, aga hakkas sadama ja läksime oma hotelli.

Õhtul jalutasime uuesti Jaani kirikusse, et kuulda Tallinna Kammermuusika Festival 2008 kontserti. Õp. Tammsalu pidas jutluse ja palve. Oli jälle meeldejääv päev täis mälestusi.

Neljapäeval, 21. augustil oli palvus Jaani kirikus, mille pidas õp. Tammsalu. Sellele järgnes muusika.

Kirikust üle tee on Vabaduse Galerii. Vaatasime seal Aleksander Pilari mälestusnäitust. Tema õige nimi oli Pilar von Pilchau ja ta elas aastatel 1912—1989. Suur osa tema maalidest olid kaunid Eesti maastikud ja linnavaated.

Külastasime veel Oleviste kirikut ja Pühavaimu kirikut, mis oli esimene eestlaste kirik Tallinnas. See paistis tõesti vana ja väga huvitav, täis ajaloolisi pilte.

Laupäev, 23. august oli üks vähestest päevadest, kui ei sadanud vihma, vaid oli ilus ja soe. Otsustasime sõita linnast välja Narva poole. Sõitsime läbi ilusast Loksa külast, mis asub Lahemaa Rahvuspargis. Peatusime Viinistul. Käisime läbi suure kunstigalerii, mis kuulub ühele Rootsi eestlasele. Õues olid mõned kunstiesemed, nende hulgas suur hulk kohvreid, mis tuletasid meelde neid tuhandeid inimesi, kes kunagi lahkusid sealt rannast kas Rootsi või mujale.

Järgmiseks peatusime Käsmus, mida hüütakse Kaptenite külaks. Seal elas neid kunagi palju ja nende järeltulijaid on seal praegugi.

Käsmus on väike puust kirik, mis olla üks vanimaid Eestis. Fotonäitus küla inimestest andis selgitusi nende elust. Natuke kirikust eemal leidsime muuseumi, kus nägime väljapanekut esemetest, mis puudutasid merd ja kalapüüki.

Meie järgmiseks peatuseks said Palmse kõrts ja mõis Vihula vallas, kus sõime mulgi toitu. See huvitas mind, sest mu emapoolne vanaema oli mulk Suislepast. Juhtus just olema Vihula Valla Päev ja sissepääs mõisa sellepärast tasuta. Käisime läbi terve hoone. Huvitav oli näha maale omanikest. Mõis kuulus kunagi von der Pahleni perele. Esimesed omanikud olid Hans von der Pahlen (1740—1817) ja tema abikaasa Beate Ulrika, sündinud Stenbock, kelle pere oli üks rikkamatest Põhja-Eestis.

Mõisa ees toimusid pidulikud ettekanded — laulud, rahvatantsud ja kõned. Vaatasime neid ja siis jalutasime läbi pargi, mis ümbritses maja; see oli suur ja hästi korras.

Külastasime veel barokset Sagedi mõisat, mis ehitati 1749. aastal. Seal asub nüüd Metsamuuseum, mida tasub vaadata.

Pühapäeval sadas vihma. Veetsime selle päeva koos sugulastega.

Esmaspäev, 25. august oli jälle vihmane. Vaatasime hotellis olümpiamängude lõpupidustusi, kuni pidime oma toast lahkuma. Varsti algas sõit tagasi Torontosse. Kaasa võtsime palju ilusaid mälestusi ja natuke eesti leiba.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus