Andreas Ants Traks Loodan, et olete kõik tuttavad aastaid kestnud taotlustega, mis panid ette ja nõudsid A/S Eesti Postilt postmargi (või seeria) väljaandmist Eestis toimunud küüditamisohvrite mälestamiseks ja meie rahva vastu sooritatud inimsusevastaste kuritegude meenutamiseks.
Sellele ettepanekule seisis Eesti Posti (EP) postmarkide väljaandmise emissioonikomisjon 5 aastat kangekaelselt vastu. Kuid nüüd, lõpuks ometi, antakse Eestis 14. juunil 2007, 1941. a. massiküüditamise aastapäeval, välja postmark, mis meenutab maailmale kommunistliku okupatsioonirezhiimi kuritegusid ja kõiki küüditamise ohvreid. Selle väljaandmine oleks pidanud olema Eesti Posti aukohus juba aastaid tagasi. Loodan, et see postmark täidab kõikide mõttekaaslaste lootused, edastades nii väljendusvormilt kui kujunduselt väärikalt rasket mälestust massiküüditamiste traagikast, kannatustest ja ohvritest.
Kuna olen üks mälestusmargi väljaandmise idee algatajatest, kirjeldan selle saamislugu, tõestamaks, et visadus võib tihti viia võidule.
Olen arusaadavalt rõõmus, et minu aastatepikkune vaidlus ja vägikaikavedu EP-i emissioonikomisjoniga ja mu sõprade toetus ettepanekule kandis lõpuks vilja.
Minu esimene kiri mälestusmargi ideega A/S Eesti Postile läks teele 8. mail 2002. Nelja aasta jooksul saatsin välja 18 kirja ja meeldetuletust. Nendele sain EP-lt aastate vältel 10 erineva sisuga eitavat vastust. Esmalt teatati, et postmarkide väljaandmise plaanid on väga pingelised ning juba mitmeks aastaks ette otsustatud. Teine kiri toetas põhimõtteliselt ettepanekut, kuid leidis, et mälestusmargi väljaandmine peaks olema seotud massiküüditamise aastapäevaga. Korduvalt teatati mulle, et ettepanek võetakse tulevikus päevakorda.
Selgitati mõjutegureid, mida postmarkide väljaandmisel arvestatakse. Kuna EP-l puuduvat praktika traagiliste ja kurbade sündmuste jäädvustamiseks postmarkidel, paluti mind kirjeldada oma nägemust sellest margist. Tegin seda kohe oma kavandi esitamisega. Juunis 2005 lükati minu nõue – võtta mälestusmark 2006. a. aastaplaani – kindlalt tagasi. Pakuti lahenduseks 2006. a. juunis eritemplit ning lubadust, et kaalutakse postmargi emiteerimist a 2011.
Vastasin, et leian nende ettepaneku, alles a 2011 kaaluda mälestusmargi väljaandmise mõtet, küünilisena. Eritempli ideed, mis oli nagu leevenduseks pakutud, ma ei toetanud. Kui paljud pööravad üldse templitele ümbrikul tähelepanu?
Siiski kujunes sellest pealetrükitud postmargiga postkaart (tervikasi), mille väljaandmise mõte sai teoks Eesti Memento Liidu ja EP-i vahelisel konsulteerimisel. Ehkki 13. juunil 2006 välja antud kaart oli kahjuks piiratud levikuga, oli see siiski väikeseks võiduks. Memento oli juba 2001. a. pöördunud EP poole avaldusega massirepressioonide jäädvustamiseks Eesti postmargil, kuid ettepanek lükati tagasi põhjendusega, et 60 aastat pole „juubelinumber”.
Arvasin 2006. a. algul, et olin kõik võimaliku teinud mälestusmargi idee edendamiseks – olin veenvalt oma argumente esitanud ja kaitsnud, olin esitanud oma kavandi kahest margist koosnevast margiplokist leina ja ahastust kujutava ema ja naise motiiviga koos kujutisega trellitud akendega vagunitest ja murtud vartega rukkililledest, mida president Meri tutvustas. Rõhutasin, et tegemist pole poliitilise küsimusega; mälestusmargi väljaandmine kümnete tuhandete küüditatute – süütute meeste, naiste ja laste austamiseks ja mälestuseks – on vaba rahva aukohus.
Siiski leidsin, et ideed ei tohi prügikasti heita ja oli ka teisi, kes leidsid, et tuleb edasi trügida. Juunis 2006 pöördus Postimehe vanemtoimetaja ja kommentaator Priit Pullerits minu poole ja palus luba artikli kirjutamiseks selles küsimuses. Andsin nõusoleku ja saatsin talle koopiad oma mahukast kirjavahetusest Eesti Postiga. 17. juunil 2006 avaldas Postimees selleteemalise 2-leheküljelise artikli, lõpetades küsimusega: „ Kas Eesti Post on nimetatud margi emiteerimisest loobunud seoses ida poolt ähvardavate valuliste reaktsioonidega?”
Eesti Postmargi juhataja Aare-Laidar Laos vastas: „Eesti Post ja emissioonikomisjon ei ole otsinud võimalusi marki mitte välja anda, vaid vastupidi, siduda selle väljaandmine ümmarguse tähtpäevaga, mis leiaks seetõttu ka suuremat kajastust.” Ilmselt loodeti, et järgmine „ümmargune”, s.o. 70. aastapäev 2011. a. on küllalt kaugel selle ettepaneku unustamiseks.
Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoda toetas juba septembris 2003 mälestusmargi väljaandmise ideed. Postimehes ilmunud artikkel andis Koostöökoja juhatusele ja liikmetele uut õhutust ja jõudu.
Dr. Jüri Terase (Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu esimees) ettepanekul kutsuti järgmisele Koostöökoja üldkoosolekule A/S Eesti Post direktor ja emissioonikomisjoni esimees. Pärast ägedat diskussiooni lõppes koosolek EP-i direktori kindla lubadusega markide küsimuse operatiivseks lahendamiseks.
Novembri alul sai Koostöökoja juhatus EP-i nõukogu esimehelt Jüri Ehasalult kirja, et 27. oktoobril toimunud EP nõukogu koosolekul otsustati firma juhatust kohustada a 2007 välja andma nõukogude repressioone kajastav mälestusmargiplokk. Nii see ka sündis.
Suur tänu kuulub Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja juhatusele ja liikmetele, eriti dr. Terasele, sest ilma nende tugeva surveta EP-ile on väga kahtlane, et mälestuspostmargi idee ka sellel aastal positiivset lahendust oleks leidnud.
Küüditamisohvrite mälestamine on üha rohkem langemas ajaloo hõlma. Eelmiste valitsuste mõjupiirkonna ulatuses, siia alla kuulus ka A/S Eesti Post, pandi efektiivselt paika lähiajaloo unustamise poliitika. Loodan, et nüüd väljaantav mälestusmark seda viga veidi parandab. Mälestusmark jääb püsivaks dokumendiks, mida säilitavad mitte üksi filatelistid, vaid ka kõik need, kes praeguses murdelises ja murelikus ühiskonnas vaatavad siiski kindlusega tulevikku, mitte unustades meie minevikku, võitlusi ja võite, kaotusi ja rasket leina.
Teisiti see ei saa ega tohigi olla..
