Mälestuskõne Ülo Ignatsi matustel
In Memoriam | 15 Sep 2011  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Austet Ülo vanemad Helgi ja Lembit, õed Urve ja Anne peredega, kasulapsed Kristel ja Silver;austet Vabariigi President; kallid Ülo sõbrad.

“Kiirest kaovad meie päevad,
Tuhatnelja elu tunnid,
Ruttes Kalmu küngastelle,
Lendes rahulepikusse,
Kolletava kooljasängi,
Kaduval ei kodupaika,
Rändajal ei rahurüngast,
Põrmupõlvesta pärida.”


Need meie rahvuseepose read koostati võõra võimu ajal. Võõra võim oli määravaks ka Ülo eluteele.

Võõra võimu tõttu sündinud paguluses, võõra võimu tõttu võidelnud oma maa ja rahva vabaduse eest võõrsil, võõra võimu tõttu elanud oma elu kahes keeles ja kahes kultuuriruumis.

Eestlased pole sellises olukorras kaugeltki abitud olnud.Ülo oli sellest hea näide. Ülo juured viivad vanemate kaudu Lõuna-Eestisse, vana Livimaa kubermangu, just sinna, kus said alguse laulupeod ja Eesti lipp, eestikeelne ajakirjandus ja ärkamisaeg.

Ülo, kõik see elas su geenides edasi, koos töökuse ja visadusega.Sa rajasid endale maja ja suvila ja ilusa aia, sa hoolitsesid oma lähedaste eest ja sa oli erakordselt lahke ja abivalmis sõber.

Sa olid küll kirjamees aga siiski mitte pika jutu mees, sa soovisid jõuda tegudeni ja tulemusteni. Seda võis näha ka igapäevastes asjades – kui kord sinult kui vilunud maja ehitajalt nõu küsisin oma maja toa remontimise kohta ilmusid vastuseks tööriistad kaenla all mu ukselävele.

Sinu ümber kogunes erakordselt lai sõprade ring, kes su suurt külalislahkust nautisid ning jõudmööda su tegemisi toetasid. Ja kui sa mõnikord oma kaastööliste suhtes võisid olla küllatki nõudlik, siis me kõik teadsime, et see oli eesmärgi saavutamise nimel ja pealegi, et sa enda suhtes olid alati veelgi nõudlikum.

Sa armastasid oma aias rabeleda ja su pere ja suur sõprade ring nautis su
aia saadusi. Aga su tõeline aed polnud vaid see, mis ümbritses su maja, vaid hoopis suurem.

Et seda tööpõllu aeda hinnata tuleb meenutada neid meeleolusid,mis Rootsis valitsesid kuuekümnendatel ja seitsekümnendatel aastatel.Sulle oli need valitsevad meeleolud vaid väljakutseks. Sa kaevasid ja raiusid, sa kitkusid ja tampisid, sa higistasid ja vist vahest ka vandusid, aga vaata imet: seemnest hakkasid välja lööma juurekesed, ja varsti murdis läbi kõva ja kuiva mullakihi väike taimehakatis.

Sa hooldasid ja väetasid ja kastsid seda taimekest, see kasvas ja paljunes. Ning vaadakem, kui ilusaks see sinu tööpõllu aed jõudis võrsuda!Tõesti üks imeline koht:


– Sa külvasid meis kõigis lootust, ja sa lõikasid Rootsi avalikkuse huvi Balti
riikide saatuse vastu.

– Sa külvasid esinemiste ja artiklite ja raamatute kaudu teadmisi, ja sa lõikasid mõistmist ja poolehoidu.

– Sa külvasid ränka tööd, ja sa lõikasid oma rahvale kindlamat teed vabadusele.

- Sa ei olnud selles küll üksi. Aga sa olid kaua üks vähestest.

Sulle polnud teiste tegemised või tegematajätmised kunagi takistuseks. Sa tegid mida teha oli vaja ja sa tegid seda agaramalt ja osavamalt kui paljud teised.

Me teame valusalt, et me sind su aias enam ei näe. Sa lahkusid sealt liiga
vara, kuigi jõudsid antud ajaga ära teha rohkem kui meist vist keegi. Ja me rõõmustame, et aias on tänaseks kasvanud suureks ja tugevaks sinu istutatud puud, mis veel aastaid ja aastakümneid ja ehk isegi põlvkondi vilju kannavad, su omakeste ja sõprade ja rahvuskaaslaste kasuks.

Ülo, su mälestuseks langetame pead sügavas leinas, aga teeme seda sirge seljaga, sest me oleme su üle uhked.

Puhka rahus, kallis sõber.

Peeter Luksep ,
Stockholm, 09.09.2011

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
In Memoriam
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus