Eesti Elu
Mälestame kandlemeister Alfred Kuusi ja meenutame tema pärandit
Inimesed 09 Jan 2009 Andres RaudseppEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2009/01/22419_2_t.jpg
Aasta tagasi asus igaviku teele eesti rahva kandlemeister Alfred Kuus (3. juuni 1922 – 12. jaanuar 2008). Olgugi, et ta oma viimased 38 aastat elas Torontos, Kanadas, kuulub tema pärand eesti rahvale ülemaailmselt.

Iseloomu poolest tagasihoidlik, sammus Alfred järjekindlalt oma valitud kitsamal rajal eesti rahvakunsti avaramal teel. Kandlemängule lähenes ta 8-aastasena, olles kuulnud pilli häält vanemate poiste ehalkäigul. Lüürilisem hetk tema noores hinges oli kandle kõla vana talumaja akna lävel, kui terve puuhoone kajas kandle helinast. Olles niivõrd võlutud, otsustas poisike hakata pillimängu õppima. 13-aastasena sai ta isalt Tartust ostetud kontsertkandle. Sellised on Alfred Kuusi mälestused isatalust Pringi külas Sangaste kihelkonnas Valgamaal, kus Alfred üles kasvas.

Tänu viie-sõrme tehnikale, mille ta õppis tädi abikaasalt Hendrik Jäneselt, hakkas ta peatselt küllaltki märkimisväärselt mängima. Juba noorelt osales ta külasimmanitel. Kutse tulla ringhäälingusse lõikas noormehel ära sõda, mille jooksul sai ta käsivarrest haavata, nii et parema käe ranne ja küünarnukk jäid eluks ajaks kangeks. Säilisid siiski kõik õpitud helinad, kuna Alfred oli õppinud kandlel viisikeeli Lõuna-Eesti kombel mängima vasaku käega; parema käega jäi ta bassi- ja saatekeeli tõmbama.

Sõjajärgsed elukäigud viisid Alfredi 1947. a. Inglismaale, kus algas viljakas rahvamuusikaline tegevus. Ta ei mänginud ainult saateansamblites rahvatantsijate etteastetel, vaid esines ka solistina, kaasa arvatud ühes televisioonisaates. Tema mängu salvestati eesti kirjastuste poolt nii Rootsis kui Kanadas, kusjuures LP heliplaadi ,,Külasimman“ andis välja Merit Records Torontos enne Alfredi saabumist Kanadasse a. 1970.

Olles tuntud rahvakunstnik, sai teda peatselt Torontos rahva ees näha ja kuulda. Vaid üheks näiteks oli a. 1971 suurejoonelise nädalapikkuse programmi raames, mida kutsuti rahvusvaheline metro Karavan. Kuna ta oli Toomas Metsalaga kontaktis juba enne saabumist, liitus ta kohe rahvatantsu saatemuusika rühmaga. Samuti mängis Eesti Päevadel Kanadas, USAs ja Austraalias.

Osa tema pärandist on edasi antud oskused, milleks tal endal oli tahe. Tunnustatud kandlemängijaks kujunes Hanno Bohl, kelle perekond tundis Alfredit Inglismaal. Hanno hakkas kannelt õppima kohe peale Alfredi saabumist Kanadasse ja mängis tihti rahvatantsuetendustel oma õpetajaga koos. Alfredi stiili edasikandja on ka Tiit Kao Fergusest, kes viimastel aastatel on olnud kõige silmapaistvam rahvamuusika edendaja kanada-eesti ühiskonnas.

Alfred Kuusi pärand, mida on kerge alahinnata, kuna see ilmus masinatrükis vihiku näol, on tema enda poolt a. 1974 üllitatud ,,Juhiseid kandlemängu õppijaile“. See väärib mitmel põhjusel tähelepanu, vihjates erinevatele kandletüüpidele ja mängimistehnikatele. Erilise tunnustuse sellele annab kandleteadlane sotsioloog Ain Haas Indianapolis’ist, kes väidab, et tema teada on Alfred Kuus ainuke, kes on eesti vana mängutehnikat kirja pannud.

,,Kui ma mängin isegi arhailist kannelt, on minu tehnika õpitud Alfredi ‘Juhistelt’“, väidab dr. Ain Haas. ,,Alfredi traditsioon on mulle väga tähtis.“
Ain Haas nimetab, et ta on Tallinnas Muusikaakadeemias demonstreerinud Alfred Kuusi stiili.

Alfred Kuusi ,,Juhised“ ei ole ainuke kirjapandud kandlemeistri pärand. Pagulasarhiivis on leida ,,Vaba Eestlase“ ja ,,Meie Elu“ artikleid, mis ilmusid aeg-ajalt Alfredi nime all ja mis sisaldavad nii ajaloolisi kui tehnilisi andmeid eesti kannelde kohta. Kandlemeister oli põhjalik meie rahvuspilli edendamise juures.

Taasiseseisvunud Eesti võimaldas Alfredil esineda mitmel korral kodumaal.

Aastal 2000 osales ta neljandal rahvusvahelisel kontserdil Riias, kus kandleteadlase Andres Peekna väitel oli ta ühel kontserdil ainuke mängija, kellelt pealtvaatajad nõudsid lisapala.

Torontos oli eestlastel veel võimalus kuulda Alfredit aastal 2002 Tartu College’is toimunud ,,Kandlepäeval Kanadas“ ja veel Karjalaskepäeval Eesti Majas. Järgneval aastal tabas teda ajuhalvatus, paranemine ei olnud täielik, ta jäi haiglasse hoolde alla. Sellegipoolest sai ta paar aastat hiljem alustada kirjavahetust ja isegi kandlemängu.

Alfred Kuusi ärasaatmine Lääne-Torontos oli tagasihoidlik nagu kandlemeister ise, kuid siiski andis välja ajaloolise mõõdu. Teenis peapiiskop Andres Taul ja organistiks oli lauluisa Roman Toi. Koraalisoolo kandis ette Alfredi endine õpilane Hanno Bohl ja leinakõne pidas Andres Raudsepp. Kohalviibivate omaste, sõprade ja ,,kandlerahva“ hulgas oli leinav lesk ja ristipoeg USAst.

Alfredi elust on jäänud helisema veel üks särav pärand. CD, mille andsid välja Reet ja Toomas Jüri Mae, kajastab Alfredi mälestusi kodumaalt, sisaldab rahvatantsulugusid, mis on salvestatud Inglismaal 60. aastail, kui Alfred oli parimas vormis ja peegeldab kanada-eestlaste noorema põlve austust vanade traditsioonide vastu. CD-le, mis kannab nime ,,Kannel tantsib“ (Dancing Kannel), järgnevad filmilõiked DVD näol, mis valmivad peatselt.

Kui Alfred sulges silmad aasta tagasi, järgnes talle kahe kuu pärast abikaasa Elvi. Järele jäid aga mitmed, kes kannavad tema pärandit eesti kultuuri varasalve.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus