Meenutan lugupidamisega meie keskelt lahkunut, kui südamest head ja abivalmis omakasupüüdmatut inimest, kel olid seljataga Siberi kannatused, millest sai ka alguse tema vaimulik töö, tõotusega „kui ma siit põrgust veel eluga pääsen kodumaale, siis asun Jumalariigi tööle!“

Ta sai selge unenäo, kus ta pimeduses suure vaevaga püüdis müürile ronida. Viimaks üles jõudes nägi ta teisel pool müüri ilusat päikesepaistelist Tallinna Vabaduse väljakut. See unenägu andis talle kindla usu pääsemisse. Hiljem esmaabiarstina Eesti Korpusega rindel olles ja lahingus sõjavangi langedes, saatsid sakslased ta kehva tervise tõttu Eestisse paranema. Rinde tulekul Eestisse asus ta edasi Saksamaale, kus sõja lõpus viibis Prantsuse tsoonis.

Ta valdas head prantsuse ja saksa keelt ja sai töökoha tõlgina tsooni kuberneri juures. Läheduses asus eestlaste põgenikelaager umbes 500 elanikuga. E. Heinsoo sai oma töökoha tõttu teada, et kommunistid on nõudnud eestlased välja kui nende kodanikud ja prantsuse valitsus oli andnud selleks nõusoleku. E. Heinsoo kiirustas kohe eestlaste laagri juhatusega nõu pidama, kuidas nad pääseks üle tsooni piiri ameeriklaste poolele. Koostöös valmistati prantsuskeelne luba kogu laagri elanikkonnale üle piiri pääsemiseks. Eesti endisest kahekroonisest mündist valmistati tempel ja paber varustati mitme allkirjaga. Sakslaste hobusevoor viis eestlased piirile, kus valvuritena olid ametis poolakad, kes lubasid eestlased üle piiri. Juba järgmisel päeval saabus rong eestlasi vene poolele viima, aga laager leiti eest tühjana!

Algas uurimine. E. Heinsoo arreteeriti ja viidi, käed raudus, kuberneri kontori ooteruumi. Kui ta seal kõige hullemat kartis, sisenes ooteruumi noor sihvakas blond daam, kes küsis prantsuse keeles tema nime, mida kuuldes hakkas daam kõnelema puhtas eesti keeles ja kuulas terve loo eestlaste laagrist. Ta palus veidi oodata ning ilma koputamata sisenes kuberneri büroosse. Natukese aja pärast kutsuti E. Heinsoo ja eemaldati ta käerauad. Kuberner lubas asja ära lahendada ja E. Heinsoo saadeti vaba mehena kuberneri autos koju.
See kuberneri sõbranna, eestlasest blond daam, juhtus tulema õigel ajal ja olema õiges kohas. Nii on olnud Jumala käsi E. Heinsooga paljudes ta kriisi olukordades...

Allakirjutanu tutvus E. Heinsooga lähemalt olles ametis Ehatare juhatajana. Mõnikord pidasime elanikele koos piiblitundi. Mul on sügav lugupidamine tema vastu.

Inimesed lõpuks uinuvad, kuid elavad mälestused jäävad kas südamesse või ka raamatutesse, mida E. Heinsoo on välja andnud.
OLEV TRALLA

Märkmed: