Rootsi on maailmas tuntud oma (ilmselt) kõrgeima tulumaksukoorma poolest. Tulumaksud kõiguvad seal 55% ja 60% vahel sisemajanduse koguproduktist (SKP). Paljudele on üllatuseks, kuidas riik suudab säärase kõrge tulumaksukoorma juures oma kodanikele pakkuda kõrget elatustaset ja heaolu, sest Rootsi põhiline rikkus, mida peamiselt eraettevõtlus toodab ja mis on vajalik nende hüvede pakkumiseks, oleneb ikkagi kõrgest produktiivsusest.

Ehkki sotsiaaldemokraadid on viimase 100 aasta jooksul Rootsit valitsenud, on nad loonud eraettevõtlusele soodsa tulumaksupoliitika. Riigile ja teistele maksustajatele laekunud tulumaksudest moodustavad eraettevõtlusest tulnud summad alla 5% SKP-st. Eraisikutelt laekub veidi alla 30% ja käibemaksudest umbes 25% SKP-st. Lisaks on tulumaksuseadused eraettevõtlusele väga soodsad, lubades masinapargi, tehniliste seadeldiste ja kinnisvara investeeringutest teha suuremaid mahakirjutusi kui näiteks Kanadas. Peale kõige muu on rootslastel traditsiooniliselt kõrge tehniline maine, nad on maailma paljude tehniliste leiutiste autorid.

Rootsi tervishoiusüsteemis on valitsuse ülesandeks anda välja seda ala reguleerivaid seadusi, korraldada järelevaatust ja hinnata tegevust. Rootsi on tervishoiu osas jaotatud 20-sse munitsipaal- või maakonnanõukogusse. Nende ülesandeks on tervishoiusüsteemi rahastamine, organiseerimine ja järelevaatus. Nii on süsteemi käibelhoidmine viidud tarbijatele, abivajavatele kodanikele, võimalikult lähedale, mis teeb selle efektiivsemaks keskvalitsuse poolt käigushoitavast.

Tervishoiuteenuseid pakuvad peamiselt tervishoiukeskused, kus on ametis arstid, meditsiiniõed, füsioterapeudid jt tervishoiu töötajad. Sellest tulenev meeskonnatöö hõlbustab patsientide hooldust ja pakub neile võimaluse ise oma arsti valida. Umbes 25% vallavalitsuste poolt loodud tervishoiukeskustest töötavad eraettevõtluse alusel.

Rootsi tervishoiukulutused moodustavad umbes 10% riigi SKP-st, mis on võrdne paljude teiste arenenud maadega, nagu Kanada. Umbes 70% on rahastatud kohalike, maakonnanõukogude tulumaksudega, kuna riigilt tuleb umbes 16%, patsientidelt 3% ja ülejäänud osa laekub annetustest, müügist ja muudest allikatest.

Haiglas viibimise eest maksab patsient Kanada rahas umbes $15.00 päevas. Konsultatsioon perearsti juures maksab $17 – $25, spetsialisti juures rohkem. Siiski on olemas ülempiir – 150 dollarit 12-kuuse perioodi kohta — kõik, mis seda ületab, on tasuta. Samuti on kehtestatud ülempiir ravimite osas –$300.

Süsteemi nõrkuseks on pikad ooteajad mitte-eluohtlike operatsioonide puhul (puusaliigeste asendamine, kae operatsioonid jne). Kui säärase operatsiooni ooteaeg ületab 3 kuud, on patsiendil õigus võimaluse korral ilma omapoolsete lisakulutusteta mõnes teises tervishoiuasutuses operatsioonile minna.

Märkmed: