Eesti Elu
Majanduskommentaar: Mida võime õppida Kreeka majanduskriisist? (7)
Arvamus 19 Mar 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hiljuti on ajaleheveergudel vilksatanud teated mitmete riikide ja osariikide võlaprobleemidest, mida äsjane ülemaailmne majanduskriis on tugevasti süvendanud. Mitmed USA osariigid nagu Kalifornia, on sisuliselt pankrotis.

Praktiliselt nad seda ei ole, sest maksumaksjad ikka tasuvad oma tulumakse, kuid osariikide võlakoormad aina suurenevad. Euroopa Liidu lõunapoolsed liikmed Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Portugal on samas olukorras. Kuidas on see olukord tekkinud? Kreekat näitena tuues võime öelda järgmist.

Esiteks, ükski majanduslik õitseaeg ei ole nii pikk ja tugev, et sellest tekkinud kasumit jõutakse ära kulutada enne järgmise kriisi saabumist. Näiteks Ühendatud Araabia Emiraadid suutsid vaatamata kõrgetele naftahindadele lühikese ajaga võtta võlgu 184 miljardit USA dollarit! USA kinnisvaraturu õitsengul pandi triljoneid dollareid mängu ka miljonitele ameeriklastele, kes tegelikult ei olnud majanduslikult võimelised maja ostma. Kanada naftarikas Alberta provints näitas oma hiljutises eelarves ligi viie miljardilist puudujääki!

Teiseks, korruptsioon hävitab majandusi. Lõuna-Euroopa riikides on altkäemaksud päris tavalised, eriti riigihangete puhul. Kreeka majanduses arvatakse, et 30% SKP-st kuulub mustale turule. Kanadas ja Põhja-Euroopas valitsev aus äritegevus on tugevaks majanduslikuks eeliseks.

Kolmandaks, ametiühingud, mis kunagi võitlesid õiglaste palkade, pensionide ja turvaliste töökohtade eest, on suureks takistuseks kriisiolukorras vajalike kulude kärpimisel. Seda on eriti avaliku sektori ametiühingud, kelle palgad ja hüvitused tulevad maksumaksjate taskutest. Kui Kreeka valitsus hiljuti teatas, et riigil on tohutu võlg, mistõttu riigiteenistujate palku tuleb külmutada, siis korraldati massilised streigid, mis halvasid riigi lennuvälju, koole, haiglaid ja valitsuse büroosid. See streikijate tunnetus, et neil on püha õigus kõigile omandatud hüvedele, on ka üle kandunud riigi talunikele, kes nõuavad oma toodetele subsiidiume, vaatamata kriisiolukorrale.

See, et avaliku sektori töötajatele anti majanduslikult arenenud maades streigiõigus, on suur viga ja ebaõiglane erasektori töötajate suhtes, kelle töökohad pole kunagi garanteeritud. Erasektoris on ametiühingud ja streigiõigus loomulik osa majandusest. Kui seal streigi tõttu firma läheb pankrotti ja kõik kaotavad oma töökoha, siis on see osa ettevõtluse riskist, mida ametiühing jagab. Kui streigi tõttu palgad kõrgenevad ja firma elab edasi, siis on see töötajate võit. Avalikus sektoris pole harilikult vaja karta, et töökoht kaob, sest maksumaksjad garanteerivad töökoha, palgad ja hüvitised.

Avaliku sektori ametiühingud avaldavad pidevat survet oma tööandjale, olgu see riik, provints, linn või kohalik omavalitsus. Ametiühingu juht teenib väga head palka, mis tuleb ametiühingu liikmete liikmemaksust. Selle eest peab ta ju midagi oma liikmetele välja kauplema, et oma palka õigustada. Olgu ametiühingu palgad ja hüvitised ja töötunnid ükskõik kui head, kui ametiühingu leping tööandjaga lõpeb, siis uue lepingu sõlmimiseks esitatakse uued nõudmised, mida võib kokku võtta lausega: „Rohkem palka vähema töö eest!“ Maksumaksjad aga maksavad üha rohkem. Nende rahakotid on avaliku sektori ametiühingute juhtide silmis põhjatuks rahakaevuks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus