Mai Järve, suure hingega kunstiinimene
Arvamus 01 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

On inimesi, kelle energiahulk tundub mõõtmatu: neid näeb pidevalt tegutsemas, ja väga tulemusrikkalt. Üks niisuguseid on Mai Järve – Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) president, kelle juhtimisel saavad teoks suured asjad. EKKT on kõige suurem eesti kujutavkunstnike grupp välismaal, mis koondab koos toetajaliikmetega 100 inimest ja mille liikmeskond kasvab. Täna aga ei räägi me niivõrd EKKT ajaloost ja tegevusest, vaid Mai Järvest, kelle elukäiku vaadeldes leiab sealt suuri raskusi, katsumusi ja isegi eluga riskimist, aga miski pole võtnud Mailt tema meeletut optimismi, sõbralikkust ja oskust suhelda kõikide inimestega. Nagu ta ise ütleb, ongi ta inimeste inimene; juba tema olekust kiirgub siirast südamlikkust ja temaga suhtlemine on suur rõõm.
klassi teenetemärgi kui eestluse hoidja Kanadas.

Mai Järve (sünd. Vomm) sündis 1938.a. Tallinnas kunstnike perekonnas: nii ema Benita Vomm (neiuna Mölder) kui isa August Vomm olid lõpetanud Pallase kunstikooli, ema joonistusõpetajana ja isa skulptorina. Ka ema vend ja vennanaine käisid Pallases, kunstnikud on ka nende kolm tütart; nii on Möldrite ja Vommide perekonnas kunstnikke rohkesti. Ka peresõprade hulgas oli palju kunstnikke: näiteks olid Hilda Mikkelsaar ja tema tütar Rutt (Tulving) esimesed inimesed, kes väikest Maid sünnitushaiglas vaatamas käisid.

Mail oli vanem vend Ants Erik, kellega oli tal kuni venna surmani 2003.a. väga lähedane side. Nende lapsepõlv algas Tallinnas; Mail on hästi meeles Tallinna pommitamine, mille järgselt perekond siirdus Viljandisse isa ema juurde. Ja pärast seda ei saanud Mai tagasi Tallinnasse enne kui 1976.a. juulis, oma isa mälestusnäitusele. Tegelikult oli kõnealune näitus planeeritud isa 70.a. juubelinäitusena, kuid isa, Tallinna Kunstiinstituudi skulptuuriprofessor August Vomm, suri sama aasta 1. mail.

Tagasi suvesse 1944: 6aastane Mai koos ema ja 13aastase vennaga said Viljandist viimase rongiga Lätti, edasi Saksamaale. Isa koos perega ei lahkunud, vaid pidi järgnema hiljem, aga ei saanud siis enam maalt välja. Ja keegi poleks tollal arvanud, et põgenemisele järgneb nii pikk kodumaalt eemalolek… Kui jõuti Berliini, oli see juba rusudes; valitses meeletu segadus. Ema tahtis minna Tiroli Lõuna-Saksamaal, kus tal oli sõbranna, aga selgus, et neile seal ruumi polnud. Siirduti Jenasse Põhja-Saksamaal, kus elati samuti üle pommitamine. Koos teiste põgenikega korraldati rong, et lahkuda Jenast (aasta oli juba 1945) Augsburgi Lõuna-Saksamaal; tegemist oli loomavaguniga ning piinarikas sõit kestis koos peatusega mitu päeva, reisijad olid poolnäljas. Nälga oli perekond tundnud juba Jenas elades: Mai mäletab, kuidas ema vahetas kord oma head nahkkingad pätsi leiva vastu; sama teed läksid ka ehted.

Augsburgis elati Ameerika tsoonis DP laagris, kolm peret väikeses korteris. Iga päev tuli seista söögisabas, riideid saadi Punase Risti pakkidest. Ema töötas gümnaasiumis joonistusõpetajana ja Mai hakkas algkoolis käima. Tollastest koolikaaslastest on Mai siiamaani mitmetega kirjavahetuses. Mai mäletab ka Augsburgis korraldatud eestlaste laulupidu, kus ta kohtas esmakordselt dr. Roman Toid; ja palju aastaid hiljem, 1960-ndatel Torontos olid just dr. Toi ja tema abikaasa need, kes ostsid ühel EKKT näitusel Mai rukkilillemaali, mille üle tal oli siiralt hea meel.

1948.a., kui teised riigid hakkasid immigrante vastu võtma, lahkus Saksamaalt ka Vommide pere. Lastega peresid hakkas vastu võtma esmalt Lõuna-Ameerika ja nii sai nende sihiks Venezuela. Ema andis end tööturul üles majateenijana, vend värvijana. Koos tuttavatega alustati lendu, kuid tee peal läks üks propeller põlema, lennuk kukkus allapoole ja ookeani lained juba paistsid. Mai küsis emalt, kas me nüüd kukume alla? Ema ütles, et kindlasti mitte, kuid hiljem tunnistas, et temagi oli seda kartnud. Hädamaandumine tehti Newfoundlandis, kus oldi 1,5 päeva, kuni lennuk ära parandati, ja lend jätkus. Mail on jäänud sellest lennust südamesse hirm ning siiamaani ta alati palvetab, enne kui läheb lennureisile.

Venezuelas viidi neid esmalt dzhunglisse läbikäigulaagrisse; tänu teistele eestlastele sai ema majateenijaks ühe ameerika miljonäri kodusse Caracas’es. Hiljem said nad toa ühe hotelli katusele, kus elamistingimused olid väga viletsad; ja Venezuelas elatud viie aasta jooksul kolisid nad ühtekokku 11 korda.

Mail tuli seal maal ka kooli minna. Ta oli 10aastane ja oskas kolme keelt: eesti, inglise ja saksa, kuid mitte hispaania. Seetõttu oli tal algul riigikoolis väga raske, sest inglise keelt ei osanud seal keegi, isegi mitte õpetajad. Kuna ta oli teistest erinev, kiusati teda ja tiriti patsidest, nii et kooliskäimine oli kannatusterohke. Mõne aja pärast sai ta ameerika misjonäride poolt asutatud heasse privaatkooli, kus mõnda kaasõpilast iga päev sohver kooli ja kodu vahet sõidutas. Mai käis loomulikult jala; seal õppimine sai talle kui vaese immigrandi pere lapsele võimalikuks tänu ta heale vennale, kes maksis ära kogu oma palga, et õde saaks heas koolis käia. Hispaania keel sai ruttu selgeks. Tänase päevani saab Mai vabalt hispaania keeles suhelda – mis lapsena õpitud, see naljalt ei unune.

Ta meenutab, et vahel kippus ta koduski hispaania keelt rääkima, kuid vend oli selles suhtes väga range, öeldes, et meie kodus on ainult eesti keel, sest kui kunagi isaga kohtume, ei oska me muidu temaga rääkida... Kodumaale jäänud isast ei teadnud nad midagi kuni 1956. aastani, mil esmakordselt ühendust said. Ja kohtusid nad alles 1967.a., kui isa tuli Kanadasse seoses Montreali EXPOga.

Venezuela oli väga huvitav maa, ent klassivahed olid seal suured. Caracas asub 1000 meetrit merepinnast, päike läheb seal alati looja kell 6 õhtul. Enne päikese loojumist tulevad haikalad randa ja kord meres ujudes nägi Mai haikala päris lähedalt – see kohtumine oleks võinud saatuslikuks saada. Seal leidus ka mitmeid teisi ohtlikke elukaid nagu ussid, skorpionid...

Kanadasse saabusid Vommid 1953.a. ema sugulase sponsorlusel. Mai lõpetas Torontos algkooli ja läks keskkooli. Ta oli alati lapsi armastanud ja neid soovinud, nii abiellus ta noorelt Tõnu Järvega ja perre sündis kuue aasta jooksul kaks poega ja kaks tütart: Jaak, Indrek, Tiina ja Linda. Kõik lapsed räägivad eesti keelt ning on käinud eesti skautides ja gaidides. Perekond elas maal, Tottenhamis, kus Mai oli taluperenaine ja andis ka kodus ning kahes algkoolis joonistustunde. 1977.a. läks Mai abikaasast lahku ja tuli tagasi Torontosse. Hiljem oli ta palju aastaid vabaabielus ajakirjanik Siegfried Veidenbaumiga, kuni mehe surmani 1997.a.

Mai kunstnikutee on pikk. Ta pole küll käinud kunstikoolis, kuid kasvas ju üles n-ö pintslite ja värvide keskel. Tema õpetajateks olid ema ja vend, samuti kunstnikud Eric Pehap ja Arthur Mihkelsoo. Vend õpetas Maile peale maalimise ka skulptuuri. Mai töötab õlis, pastellis ja akrüülis, nii realistlikus kui abstraktses stiilis. Tema maale leidub kodumaal Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ja Rakvere Muuseumis; ta on esinenud paljudes maades: Kanadas, USAs, Eestis, Venezuelas, Austraalias ja Rootsis; tema töid leidub kõigis nimetatud maades pluss veel Hiinas. Temast on ilmunud artikleid paljudes nii Kanada (Toronto Star, Globe & Mail) kui eesti ajalehtedes kodumaal ja paguluses. Mai Järve on ka esindatud Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Bibliograafilises Leksikonis (EKABL), mis ilmus 1996.a. Eestis.

EKKT liikmeks astus Mai 1960.a. ning on alates 1991.a. organisatsiooni president. Ta on esinenud enam kui 10 zhüriinäitusel ning korraldanud ja koordineerinud rohkelt näitusi, näiteks:

* 1987 J.D. Carrier galeriis zhüriinäitus, et pühitseda 40.a. Kanada kodakondsust;
* 1990 York Ülikoolis EKKT 35. juubeli zhüriinäitus, mida filmisid nii CFTO kui ETV;
* 1993 näitus Toronto linna 200. juubeli puhul;
* 1996 korraldas ta koos kahe eesti tuntud kunstnikuga Tallinnas Tammsaare muuseumis näituse „August Vomm ja perekond“; seal sai ta oma käega katsuda isa tehtud valgest marmorist skulptuuri väikesest Maist, kus ta on alla aasta vana; asub see Eesti Kunstimuuseumis;
* 1996 augustis korraldas ta EKKT näituse Tallinnas Kastellaanimaja galeriis, mis oli peale kodumaa taasiseseisvumist esimene väliseesti kunstnike grupinäitus Eestis;
* 1997 näitus Kanada 130. aastapäeva puhul;
* 1998 korraldas ta Eestis Möldrite ja Vommide suguvõsa näituse, kus osales ühtekokku 13 kunstnikku Eestist, Soomest, USAst ja Kanadast; näitus toimus Rakvere Muuseumis, Narva Linnamuuseumi Kunstigaleriis ja Viljandi Kunstisaalis;
* 1998 kunstinäitus Eesti Vabariigi 80. aastapäeva puhul.

Lisaks muidugi iga-aastased EKKT näitused.

Praegu käivad Mai mõtted juba järgmise näituse juures – EKKT sellesügisene näitus võiks olla pühendatud Kanada 140. ja kodakondsuse 60. aastapäevale. Tema põhimõtteks on tutvustada eesti kunsti ja kunstnikke Kanada ühiskonnale, samas tunnustada Kanada riiki, kus elatakse ning kus on suurepärased võimalused kunstiga tegelemiseks. Ja järgmise aasta veebruaris tahab Mai korraldada koostöös EV Aupeakonsulaadi ning EKNiga kunstinäituse EV 90. juubeli puhul.


Mai on alati tahtnud toetada kunsti kodumaal. 1999.a. avas ta Toronto Eesti Ühispangas konto, kuhu on korjatud raha Eesti Kunstimuuseumi KUMU heaks; kuni tänaseni on sinna kogutud 45.000 CAD. Mai on toetanud juba aastaid ka Eesti Kunsti Toetusfondi.

EKKT annab juba 5. aastat M. Kevendi fondist stipendiume kunstiüliõpilastele Tallinna Kunstiakadeemias ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, mõlemas kahele igal aastal. Stipendiumiga toetatakse ka siinseid noori EKKT liikmeid. Nüüd antakse stipendiume noortele ka Erika ja Osvald Timmase mälestusfondist.


EKKT on trükkinud kokku viis kunstialbumit, neist nelja puhul on olnud koostajaks ja korraldajaks Mai Järve. Ta on neid saatnud laiali nii kodumaale kui üle terve maailma; Kanada kõikidele valitsustasanditele ning Inglise kuningannale, kelle esindaja poolt saabus hiljuti tänukiri. Tänukirju albumite eest on Mail terve virn ja juba nendest saaks koostada omaette raamatu. 1990.a. andis Mai EKKT juubelialbumi üle Queens’s Park’is, mille puhul võttis delegatsiooni vastu Ontario leitnant-kuberner Lincoln Alexander.


Mai on oma suure töö eest saanud ka rohkelt tunnustust: Ontario Volunteer Service Award (30 a.); Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) ja Eesti Kunstide Keskuse (EKK) teenetemärgid (EKK kunstikogu kuraator oli Mai 1980-ndatel aastatel).

Tänavu sai Mai Järve EV Presidendi poolt Valgetähe V
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus