Ju tasaseks trambitud sangarihaudu
on varjamas ajaloo võidunud vaip,
kuid paepinnas tuksuva truuduse kaudu
saab südidust süda ja teritub taip.

Oo Maarjamaa, sinu eest valatud vere
su väljad ja voored kõik endasse jõid,
aeg laiali pillas su kasina pere
ja iilid vaid üksikud tagasi tõid.

Su rukist on räsinud tuhanded tuuled,
veel laantes on luuramas salvajad soed,
ent laotusest ärevat ennustust kuuled
ja aegade raamatut edasi loed.

Ei veetle sind viiruk, ei meelita mirrgi,
sa suureks saad laulus ja tugevaks teos,
su pea kohalt peletab kahtlasi kirgi
suur usk, mida aardena hellitad peos.

Ükskõik, mitu katku su pinnal veel puhkeks,
ükskõik, mitu hävingut aastad veel tooks,
su piinatud pale jääb üllaks ja uhkeks,
kui vaibub kord vaenude amokijooks.

On väetid mu värsid, kuid suur on su valu,
su poegade vahvus, su tütarde tarm,
mis raskusi trotsib ja orjust ei talu.
Sa oled me lootus, me usk ja me arm.

Märkmed: