Nädala portree Nii mitmetegi väliseestlaste seas on levinud arvamus, et ega Kodu-Eestis suurt paguluse ja selle ajaloo ning väliseestluse vastu tervikuna suurt huvi ei tunta. Eks see nii vist ka ole, eriti mis puudutab nooremat põlvkonda. Kuid on ka erandeid. Hiljuti viibis Torontos Tallinna Ülikooli ajalootudeng Maarja Merivoo (20), kes tuli siia arhiive külastama, et otsida materjali väliseestlaste tegevuse kohta, millest ta kirjutab ülikooli diplomitööd.
Töö on Eesti taasiseseisvumisest, kus Kanada eestlaste tegevus sel ajajärgul on üks osa. Kevadel tegi Maarja samal teemal seminaritöö. Materjali otsis ta Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti osakonna andmebaasidest, kus olid küll perioodika ja trükised, mitte aga originaalmaterjali. Kuna Maarja uurimistöö temaatika hõlmas just laulvat revolutsiooni ja koorilaulu osa selles, võttis ta ühendust Kanada eesti kooridega ja sai vastuse Estonia koori esinaiselt Tiina Timuskilt, kes teda igati materjalidega abistas. Maarjal oli aga tahtmine veelgi ulatuslikumalt oma temaatikasse süveneda ning kuna ta sai õppeotstarbelise stipendiumi Eesti Üliõpilaste Toetusfondilt USA-s, otsustas ta ette võtta reisi Torontosse.
Võib arvata, et 20aastase tütarlapse jaoks oli päris suur julgustükk sõita üksinda — lennates esmakordselt lennukiga — võõrale maale, kus pole ees lähedasi; Kanada ja siinsete eestlaste kohta oli ta aga palju kuulnud oma kaitseministeeriumis töötavalt isalt, kes on käinud Camp Borden'is inglise keelt õppimas.
Siin olles ei jõua Maarja ära imestada, kui sõbralikud ja abivalmid on olnud kõik inimesed, kellega tal on olnud kokkupuuteid. Tema tänu mitmesuguse abi — nii praktilise kui akadeemilise — eest kuulub Viia ja Raivo Männamale, dr. Roman Toile, Maret Truuvertile, Nelly Hubelile, Ülo Isbergile, Avo Kittaskile, Tiina Timuskile, Mihkel Salusoole, Merle Lilleorule, Heikki Paarale, Taivi Vohnjale ja paljudele teistele. Maarja peatus Tartu College'is, mille personal jättis talle väga hea mulje. Ta külastas Eesti Maja ja seal asuvat keskarhiivi, Tartu Instituudi arhiivi jmt. organisatsioone, saades oma uurimistööks vajalikku materjali. Maarja suureks unistuseks oli kohtuda dr. Roman Toiga, mis õnnestus koguni kahel korral: maestro andis talle huvitavat materjali Estonia koori jm. kohta, jutustades ka palju põnevat ajaloolistel jt. teemadel.
Maarja teadis juba varem, kui palju on siin Kanadas Eesti taasiseseisvumise nimel tööd tehtud. Kuigi tema uurimisvaldkond puudutab aastaid 1987—91 ja eelkõige isamaalise laulu osa, pakub talle suurt huvi pagulaste temaatika laiemalt. Tema sõnul on kõigil pagulastel olnud erakordne saatus ja elutee, nad tunnetavad kultuurilisi ja sotsiaalseid protsesse väga erksalt, nende tunnetus on värviküllane ja neil on hästi palju öelda. Nii kavatseb Maarja väliseesti teemat edasi arendada, sest seda pole Eestis palju uuritud ja siin on selle kohta nii palju materjali. Kõik, mis siin aastakümnete jooksul tehtud, on kenasti kirja pandud ja dokumenteeritud ning Maarja jaoks on väga imponeeriv seegi, et ta on saanud kokku puutuda mitmete väliseestluse suurkujudega ja nende käest otse teda huvitavaid asju küsida.
Maarja on märganud sedagi, et siinsed inimesed on palju stressivabamad ja elurõõmsamad kui Eestis. Tagasi koju läheb ta suurepäraste muljetega: Toronto on tema jaoks väga põnev linn ja ta on saanud käia ka Niagara kose juures ja Seedriorul.
Küsisin Maarja käest, mida arvab tema sellest nii paljuräägitud lõhest ehk koguni kuristikust kodu- ja väliseestlaste vahel. Tema pole midagi niisugust kogenud, ei negatiivset suhtumist ühelt ega teiselt poolt. Maarja meelest suhtuvad kodueestlased väliseestlastesse igati austusega nende tubliduse ja ettevõtlikkuse pärast, väliseestlased kodueestlastesse aga mõnetise kahjutundega, et nad pidid nii kaua elama okupatsiooni tingimustes, aga kuna Eesti areng on olnud nii hea, siis tuntakse suurt uhkust Eesti ja eestlaste üle. Maarja ütleb, et kuna eestlasi on isegi vähe, peame kokku hoidma, ja eks ole tema tegevus ju omamoodi sillaks kahe poole vahel.
Sügisel alustab Maarja viimast kursust Tallinna Ülikoolis ja selle järel plaanib ta edasi magistratuuri minna. Ta on võtnud teaduse suuna: uurida ajalugu, sellest raamatuid kirjutada ja inimesi teavitada, lootuses, et tema tööst on ühiskonnale kasu. Ka väliseestluse teemal võib temalt kindlasti kunagi raamatut oodata.
Kindlasti ei ole ajaloolase töö majanduslikus mõttes nii paljulubav kui seda on tänapäeval noorte seas väga populaarne ärijuhi amet, ometi on Maarja oma valikuga igati rahul ja õnnelik, et saab teha just seda tööd, mis teda väga huvitab.
Paraku langes tema Toronto reis aega, kui enamus organisatsioone oli suvepuhkusel. Maarja soovil edastame siinkohal tema kontaktaadressi ja e-maili: kui mõnel lugejal on temaga jagada oma mälestusi või materjale, on Maarja selle eest väga tänulik. Kontaktaadress on järgmine: Maarja Merivoo, Teemeistri 1—5, Kuusalu, 74601, Harjumaa, Estonia. E-mail:
Soovime Maarjale edu tema ettevõtmistes ja võibolla kuuleme temast veel.
