Jõulueelseis askeldusis lendab aeg kiiresti, kuid sellegipoolest laulame ikka: küll on ootamine pikk. Eks seda jõulutaati anna oodata, ja mis seal salata – jõulude ootel on meis kõigis natuke last. Nii on see olnud igal ajal ja igas olukorras.
11. detsembri pärastlõunal oli Toronto Eesti Maja suur saal jõululikult ehitud. Sellele lisasid kirevust rahvarõivad, millega korraldajad ja ka mitmed külalised olid end ehtinud. Muidugi – korraldajaks oli ju Maakondlik Esinduskogu. Triibud, mis alles äsja olid tulipunktis, ei kaota oma tähtsust ka jõulude ajal.
Teadustaja Naani Holsmer asus kõnepulti ja lausus oma tervitussõnad. Ühtlasi palus püsti tõusta kõigil, kes olid kohale ilmunud rahvarõivais. Neid tervitati tugeva aplausiga. Tervitati ka kaugemalt saabunuid. Silma hakkasid näod St. Catharines’ist ja Buffalost. Veel anti teada, et saadaval on välis-Eesti koguduste kalender, mille siinkirjutaja mälu kohaselt oli kokku pannud Naani Holsmer.
Siitpeale võttis peo juhtimise üle Tamara Norheim-Lehela, kes koos klaverisaatja Toivo Kõhelikuga asus pakkuma jõulumuusikat. Esitas kõigepealt ise kaks mõnevõrra uudset jõululaulu ning andis siis mõista, et edaspidi vajatakse juba kõigi kohalolijate kaasabi. Esialgu oli aga nii, et „pannil jõuluvorstid särisesid ju“, oodates pastor Jüri Puusaagi palvesõnu, mida viimane ka lausus. Kohvikuperenaise valmistatud jõuluroad olid maitsvad ja meenutasid kodust jõululauda.
Pärast einetamist sai pastor Puusaag veel korraks sõna ja rääkis jõulujutu aastast 1926 teemal „Armuline on rikas“. Enne kontrollis veel, kas kõik ikka teavad, mis vahe on jutul ja jutlusel. Kui oldi ühisele arusaamisele jõutud, et jutule saab vastu vaielda, kuid jutlusele mitte, heietas juttu ilusasti edasi. Vastu ei vaieldud, kinnitati hoopis pooldava aplausiga (jälle üks oluline vahe jutu ja jutluse vahel).
Tamara ja Toivo pidasid sõna ning nende eestvedamisel ning mõnusa jõuluteemalise vestluse saatel lauldi kaaluv osa nägusast laululehest rõõmsalt läbi. Seal oli vanu ja igituntuid, kuid ka kohalikke, mis meie keelde ja traditsioonidesse imbunud. Oli Ruudi oma punase ninaga, oli kõrbetolmus võitlevate sõdurite unistus valgetest jõuludest, olid aisakellad, mis igal maal ja mandril helisevad.
Kuid lihtsaimast lihtsate hulgast, mis austria külaköster sajandite eest kirja pani, ei pääse keegi kunagi mööda ja nii oli ka seekord. „Püha öö“ on laul, milleta pole jõule.
Lõppsõna ütles esinduskogu esinaine Anne Orunuk, kellel oli palju tänusõnu ja häid pühadesoove keelel. Bensiiniruunadel polnud kuljuseid kaelas ega saani järel, kuid koju jõudsid õnnelikult kõik.
