Maakondlik Esinduskogu tähistas oma 30 aasta juubelit pühapäeval, 25. märtsil piduliku rahvapeoga Toronto Eesti Maja suures saalis. Osavõtt oli rohkearvuline. Algul võis mõnele ehk tunduda võõrastavana, et lauad olid paigutatud vaid saali kahte serva ning keskel haigutas tühjus. Sellise paigalduse põhjus selgus õige pea: peokava täitvad esinejad vajasid ruumi korralikuks laiutamiseks. Täie õigusega.

Esinaine Anne Orunuk lausus avasõna ja Liina Lepiku klaverisaatel lauldi mehine ühislaul. Tamara Norheim-Lehela esitas Hannes Oja päevakohase luuletuse ning sellega võis ametliku osa lõpetatuks lugeda. Lia Pikkov luges söögipalve ning siis asuti kohvikupere kulinaariat maitsma ning tunnustama. Ikka eesti talurahva kombel, et kõigepealt vitsutame kered täis ning siis kündma ja külvama! Aja säästmiseks ja meeleolu hoidmiseks korraldati asi nii, et üks osa Kungla rahvast täitis toiduleti juures taldrikuid ja teine, oma järge ootav osa, passis laua ääres pärgi pähe ning imetles murueide tütreid, Liina klaveripingil hoogu andmas. Inspiratsiooni tõid soovijad teise leti äärest klaasikaupa.

Ja siis tuli see oodatud künd ja külv. Uhkelt, jõuliselt, jõudumööda kolkapatriootiliselt, kuid igal juhul meeliülendavalt. Rahvuskultuuriline tööpõld võimutses kahe vahetusega; üks tegutses, teine tõmbas hinge. Laulupoolel ilutses Lepiku pere trio: ema Liina tütarde Maarika ja Elenaga. Kitarr andis laulule tuge, flööt pakkus vaheldust. Laulud olid valitud nii, et võimalikult iga Eestimaa nurgake saaks oma osa ega jääks vaeslapseks.
Teine kava täitev rühmitus oli see, kelle jaoks lava keskosa tühjaks jäetud, nimelt Kungla rahvatantsijad. Hoogne tants võlus vaatajaid ja nagu üks tantsujuhtidest Taimi Hooper tähendas, oli siingi maakondlikkust hoolega silmas peetud. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et vanade traditsiooniliste tantsude kõrvale on hulgaliselt uusi juurde loodud.

Mõlemad rühmitused esitasid ulatusliku programmi, mis omavahel hästi kooskõlastatud. Lepiku pereansambel esines sildi all „Laululinnud“. Mina kõrvaldan oma isikliku grammatika kohaselt jutumärgid, kuid suure algustähe jätan alles. Peret, kus leidub nii palju muusikalist talenti ja koostöötahet, on Taevaisa mõlema käega õnnistanud. Sama peab tunnistama Kungla rahvatantsijate puhul. Tahaks teha sügava kummarduse mõlemale tantsujuhile, ennekõike aga just neile, kes varjusurmas viibinud organisatsioonile uuesti elu sisse puhusid. Lisaks igale tantsijale üksikult.
Laua ääres istuvad ja ettekandeid jälgivad ätid-mutid-muidusööjad võisid rahuldustundega täheldada, et põld hariti seekord ilma nende abita. Ei, siiski mitte päriselt! Nad võisid vaikselt uhkust tunda, et on oma noortele midagi pärandada suutnud. Ilma nende kunagise külvita ei oleks tänane oras nii uhkelt haljendanud.

Vahepeal võttis sõna Henn Kurvits, kes edastas kodumaiste valgamaalaste palve kohaliku vabadussamba rajamise toetuseks. Selleks pandi laudade vahel liikuma korjanduskarbike, kuhu heldete annetajate lahkusel kogunes üle 500 dollari.

Peotuju oli täiuslik ning trall võinuks kesta, kuid kellaosuti oli juba üle kolme nihkunud ja kristallsaalis ootasid teise ürituse korraldajad, viivitades algusega, et anda kõigile võimalus osaleda mälestusküünalde süütamisel märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks. Selle sõnumi edastas Anne Orunuk, kes oma lõppsõnas tänas nii esinejaid kui kaaskorraldajaid ja muidugi ka kõiki üritusel osalejaid.

Täname meiegi õnnestunud ja meeliköitva peo eest.

Märkmed: