Mõtisklusi maakondliku liikumise juubeli puhul Kanadas

Maakondlik liikumine Kanadas on unikaalne. Kuskil mujal eestlaste asukohamaades pole Eesti maakondi organiseeritud sellisel kujul, kui seda on tehtud Vahtralehemaal, kuigi katseid selleks on tehtud Rootsis ja Ameerika Ühendriikides.

Viimastes on organiseerimine piirdunud mõne üksiku maakonnaga. Kuskil pole jõutud maakondade keskorganisatsioonini, nagu on seda Maakondlik Esinduskogu Kanadas, mis on siinolevate maakondlike organisatsioonide liit. Tänu sellele on maakondlik liikumine Kanadas jätnud jälje mitte ainult siinsesse ühiskondlikku ellu, vaid ka ülemaailmselt. Nagu teada, saatis Kanadas tegutsev Maakondlik Esinduskogu paguluses ilmunud ja Eestis okupatsiooniajal keelatud kirjandust üle ookeani ja Läänemere juba siis, kui selle kohalejõudmine vene tolli ja muude kitsenduste tõttu oli küsitav. Kuid kohale need raamatud jõudsid ja saadeti Rahvusraamatukogu poolt laiali üle maa. Need olid esimesed pääsukesed vabast maailmast.

Maakonnad on propageerinud kodukultuuri säilitamist ja rahvarõivaste kandmist mitte ainult tantsimiseks, vaid peoriideina rahvuslikel kokkutulekuil. Mäletame Kanadas toimunud Estot 84. Torontos, Royal York'i hotelli suures saalis istus peolauas 1300 maakondlast paljudest riikidest. Kõik nad olid eestlased, kuid erineva keelemurde ja rahvarõivastega. Paljud kohtusid üksteisega esimest korda pärast kodumaalt lahkumist II maailmasõja keerises.

Kõik ei läinud libedalt. Oli ka neid, kes jõulises maakondlikus liikumises nägid väikese eesti rahva lõhestamist ja kolkapatriotismi ohtu. Nad ütlesid: milleks mulgid, saarlased, hiidlased, järvakad, läänlased? Oleme üks eesti rahvas. Ka noored ei tulnud kaasa. Neilegi oli arusaamatu maakondliku päritolu tähtsus. Oli niigi tegemist, et olla eestlane. 25 aasta jooksul on meeled rahunenud. Kodumaa kõigi paikadega on side hõlpsasti kättesaadav. Arusaamad on muutunud. Paljud maakondlikud organisatsioonid Kanadas on alles, kuid mitte kõik. Tunneme rõõmu neist. Maakondlik Esinduskogu kui ühine nimetaja kõikidele maakondlikkudele organisatsioonidele on püsinud veerandsada aastat ja jätkab nooorema juhtkonnaga eelkäijate tööd. Maakondliku liikumise vända juures Kanadas on olnud palju selle keerajaid, keda ei suuda siinkohal nimetada. Neist võib lugeda koguteoses „Eestlased Kanadas“ kolmes köites või maakondade oma koguteoses „Maakondade pärandi jälgedel“, mis ilmus Torontos 1993.

Märkmed: