Neljapäeval, 14. oktoobril toimus Ehatares traditsiooniline vabatahtlike kokkutulek. Igal aastal kulgeb see mingi temaatilise juhtmotiivi all, milleks tänavu oli valitud sõna Magic (eesti k. – maagia). „Eesti keele seletav sõnaraamat“ pakub selle definitsiooniks: „millegi või kellegi väga tugev, otsekui nõiduslik mõjujõud“.

Enne lõunasöögi algust tegutses saalis mees, keda nimetaksin mustkunstnikuks. Ta suutis oma trikkidega luua päris huvitava meeleolu. Tema lahkumise järel sai esmalt sõna Ehatare tegevusdirektor Rosemarie Lindau ehk lihtsalt Roosi, kes tervitas ja tänas kokkutulnuid ning avas ka „maagia“ saladuse Ehatares. Vabatahtlikud loovad oma kaasalöömisega Ehatares imelise õhkkonna. Oleks ainult selliseid „maage-vabatahtlikke“ rohkem! Praegustest vabatahtlikest on 13 Ehatare enda elanikud, 7 aga endised töötajad. Paralleelselt eesti keelt kõnelevate vabatahtlike arvu vähenemisega kasvab inglise keelt kõnelevate vabatahtlike hulk. Kuid Ehatare elab sellest hoolimata edasi oma maagilist elu.

Söögipalve ja tervituse ütles külalisõpetaja Eestist Mart Salumäe. Kokkade poolt valmistatud maitsva lõunasöögi serveeris personal. Kokkutuleku kavaline osa algas kahe lauluga Ehatare naisansamblilt „Ehatähed“ Roosi juhatusel. Tänavugi peeti vabatahtlikke abilisi meeles maitsekalt kujundatud kingituspakkidega, mida igaüks võis ise valida. Kinkide avamisel haaras meid kõiki maagiline meeleolu. Kokkutulnuid tervitasid praost Hannes Aasa, Ehatare endine administraator Lelia Keerma, Eesti Abistamiskomitee nimel Tarvo Toomes ja pastor Jüri Puusaag. Ehatare administraator Ruth McFarlane edastas oma tänusõnad mõjuva ingliskeelse luuletusega Ripples in the bond.

Igaüks meist tekitab oma tegevusega piltlikult väljendudes veevirvenduse mõnes „tiigis“. Suur tänu kogu siinse eesti kogukonna nimel Ehatare pühendunud töötajaile, kes iga päev annavad oma parima meie rahvuslikus puhke- ja hoolduskodus, mida võib samuti võrrelda tiigiga. Vabatahtlike tekitatud „virvendused“ lisavad sellele oma ilu ja võlu. Ehatare elanikud on eriti tänulikud eestikeelse teenindamise ja suhtlemisvõimaluse eest. See ongi peamine põhjus, miks nad on valinud kümnete hoolduskodude hulgast just eestlaste Ehatare. Kuigi ka multikultuurne teenindamine on teretulnud, lõpetaksin artikli möödunud aastal poleemikat tekitanud küsimusega: „Kuhu on jäänud meie rahvuskeelt valdavad vabatahtlikud?“ Põlvkond, kes kodumaalt lahkudes andis tõotuse jääda ka võõrsil eestlasteks, vajab meie abi selle tõotuse täitmisel.

Märkmed: