See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/ma-vaatsin-paadist/article13939
Ma vaatsin paadist .....
14 Aug 2006 EWR Online
Moto: Ma vaatan paadist kiikriga
Kui kaugel paistab - Saaremaa...

Lõpuks ei suutnud enam vastu panna ürgsele kutsele; - tahan sõita jälle oma teisele kodumaale.
Nüüd on 30 kraadi C palavus Eestis raugemas ja võisin alustada oma suverallit. Varahommikul riietusin mõnusaisse lühikestesse matkarõivaisse ning pumpasin Nõmmel bensiinijaamas 4,5 atm rõhku mägiratta kummidesse ja hommikuvärskuses vändates jõudsin varasele autobussile.

Keila taga metsalagendikul jalutas uhke kuninglike sarvedega isapõder, kes siiski pidas ohutumaks " võsasse ragistada..."; põdrapull oli minu matka esimene kaunis looduselamus.
Praamisõit Virtsust läks nobedalt ning juba vilksatas Muhumaa maastik akende taga ja ka Väikese väina tammiroostik oma kaunite luikedega. Valisin metsa vahel palkidest ehitatud bussiootepeatuse oma matka alguseks; metsatee veerel kasvavad vaheldumisi pihlakad, metsõunapuud, tammed, männid, sarapuud-pähklipuud - kus pähklikobaraid on palju, sama palju kui sarapuul lehti...
Küll on hea tunne olla jälle "...suisel ajal Saaremaal".

Õnnestav tunne on jalutada kahe sülla laiusel külatänaval meetrikõrguste sammaldunud kiviaedade vahel ühe taluõue piirest teiseni... ja nii uneleda pisut mälestustes...
Meenuvad 40-aastatagused külastused minu ema kodukülasse, kus peatusime vaid päev-paar sugukondlikeks tähtpäevadeks.
Ema ei käinud kordagi küla keskel oma kodutalu õuel(!), mis oli vähemalt poole-hektarisuurune, kus jätkus ruumi kõigeks:
- Koduõue värav oli kui nimekaart tallu, vanaisa meisterdatud tammepuust väravapostidega ja kõrge päälispuuga. Värav liikus sepistatud hingedel kergelt, kinnitudes mehise haagiga posti külge. Väravalauad lõhnasid värske pruuni tõrva järele.
Õu oli siseväravate ja vaheaedadega jaotatud esi ja tagaõueks;
- Esiõu oli puhta muruga elumaja ümbruses ja aitade ees. Aidad olid puhtama poole pääl: riieteait oli puhta valge põrandaga; viljaaidas oli salvud ringi ümber seinte - rukki, nisu, odra, kaera ja loomavilja tarbeks. Salvude ees olid soolalihatünnid, kalatünn, tangude- jahu- jt tünnid, millised kõik puha kindlate kaantega kaetud. Aidad suleti ööseks külasepa poolt sepistatud massiivsete lukkudega.
- Õunapuud, ploomid, kirsid ning tikri ja sõstrapõõsad koos aedviljapeenardega olid kambriaknast näha. Pistandaed toa otsas oli mattunud viinapuu väätidesse. Samblast rohetuvate kiviaedade ääres keerdusid humalad ümber tapuroegaste, näides kõrge hekina. Humalate korjamine ja kuivatamine toimus kartulivõtu päevil; vanaisa omas oskust humalate kuivatamisel-pakkimisel, - egas muidu poleks Uduvere mehed käinud vanaisalt oma "õlledele viha ostmas".
- Elumaja oli pikk vana ehitus, koos rehaltsega ühe katuse all. Vasakpoolses otsas olid kambrid elamiseks, keskel suur rehetuba mahuka ahju ja pliidiga. Rehetoal oli kolm akent: esiakna all oli söögilaud, sööginõudekapp ja raamaturiiulid; tagaakna all paiknesid kangasteljed, vokid, hasplid; koldeakna juures oli vanaisa puutööpink tööriistade varnaga - kus valmisid puunõud, mööbliesemed talu tarbeks.
- Tagaõues oli loomalautade esine paargu ja kaev. Kaev oli kõrge vinnaga toetudes tugevale tammisele hargile ja paiknes paargu ning sauna vahel. Sauna köeti tavaliselt iga nädal, rehepeksu ajal tihedamini.
Teada oli vanaisa Toomase ütelus: "...Äi säukest aiga pole viil olnd, et meite kajust oleks vesi lõpnud...". Kaev oli sügav ja kaevuvesi oli külm ning maitsev.
Kivist välikelder oli aias, kumeralt võlvitud laega ja kasutati kartulihoidlana. Lautasid oli mitu - sigadele ja lammastele kogu aastaks, aga veistele, hobustele suveks ja ka halbade ilmade puhuks.
- Hiljem ehitati koduõue servale tuulik "tuult püüdma" vilja jahvatamiseks ning ka noortemaja.
Kõik oli läbimõeldult ehitatud ja korras!
.....niipalju siis mälestustest...!

Ema ei tahtnud näha Vene okupatsiooni aastakümnete hävitust koduõuel ja soovis hoida oma lapsepõlvekodu mälestust puhtana(!) - nii nagu paljud vanemad välis-eestlased sageli ei soovinud külastada poolesajandilise Vene okupatsiooniga rüüstatud kodukotust! ...Kes käisid siiski, - need said vaid kurba kinnitust...

Nüüd julgesin mina oma ema koduõue külastada... ja mis ma kogesin? Kas "see" ongi vanaema Miina ja vanaisa Toomase loodud kodutalu õu...?
Suur taluõu on massiivse hävingu üle elanud ja kõik on rüüstatud, lagastatud...!
Kuidas küll suudab "heauskne savisaarlasest uusasunik" praegu selles lagas elada...?... jääb mõistatuseks!

..."Siit" lahkun kiiresti... ja tahan tunnetada ilu ning loodust jälle enda ümber; selleks jalutan kiviaedadevahelist külatänavat pidi karjateele ja kuulatan sumeda suveõhtu hääli looduses...

Saarlase elu lisab inimloomusele kannatlikkust, pikameelsust, aga ka elurõõmu säilimist mistahes olukorras!
Ja veel - me kõik muutume nooremaks, kui mõtetes või rännates läheme vahel tagasi oma noorusaega..., mälestustesse "...takka perra...".

Lugupidamisega Mati Pungas
Karusepäeval, 13. juulikuu 2006
Märkmed: