„Ma lõpetan selle jama ära.” Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist 21 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Rein Veidemann
Temata oleks eesti ajakirjandus
teist nägu

Sügis 1969. Mina, kolmeaastase sõjaväe läbi teinud noor hakkaja mees, eesti
filoloogia üliõpilane. Keelt ja kirjandust õppivad poisid polnud siis veel
haruldus; sõjaväes käinud ja seejärel siiski ülikooli tulnud noorukid aga küll.
Kas võis olla esimene hetkepilt Peeglist, mida ma mäletan, Peegel paberossi
suitsetamas? Ja oli see siis Belomorkanal või koguni Kazbek? Ja kust see pilt
mu silme ette tuleb? Mattklaasist uksega lektooriumist, mis oli peahoone
aulakorrusele viiva trepi kõrval vasakut kätt? Uksele tuli tingimata koputada,
nagu oleks tegemist intiimse ruumiga. Seda ta oligi, sest õppejõud kogunesid
sinna enne loenguid – küllap rääkisid anekdoote või kirusid ametnikke ja
bürokraadistuvat õppekorraldust – ja ruum oli maani täis suitsetatud. Kas
läksin otsima sinna Eduard Laugastet? Ja leidsin eest hoopis Udo Kolgi
vestlemas Juhan Peegliga. Et Kolk Laugastega hästi läbi ei saanud, see jõudis
minuni hiljem. Laugaste oli üldse üks vingamees. Aga ikkagi Gustav Suitsu
õpilane, eestiaegne humanitaar – see kaalus üles s… iseloomu. Peeglit ta
respek teeris ja Peegel sallis vastu. Peegelgi oli ju rahvaluuleteadlane.
Või oli see esimene hetk hoopis eesti keele kateedris? Keeleteadlane Peegel
kateedrinaiste keskel, kes, nagu mulle tundus, teda imetlesid. Ta oli ju väga
kena mees. Laineliselt lokkivate juustega laia laubaga mehine pea, sina kashallide
iiristega pisut pungitavad silmad ja igast kurrust õhkumas muhedat
leebust või siis – kui asi teda ennast puudutas – ohkivat ebakindlust ja leppimist.
Kõik ju mäletavad seda kuulsat Peegli lauset, mida ta mõnegi kõne või
isegi akadeemilise ettekande lõpus tavatses öelda: „Ja sellega ma lõpetan oma
lühikese, aga sisutu kõne.”
Neid kohti, kus meie teed hiljem ristusid – enne kui temast sai minu ristiisa
ülikoolilehe toimetajana ja pärast, kui olin juba kirjandusmuuseumi
teadussekretär ja ise ülikoolis õpetasin –, oli teisigi. Kääri Maja näiteks:
Õpetajate tänaval asunud Jüri Uluotsa endises kodus sisse seatud Kirjanike
Liidu Tartu osakond. Peegel oli ju ka eesti kirjanik. 1970. aastal oli ilmunud
tema „Lühikesed lood”. Toona toimusid veel raamatute arutelud. Olid kriitikud
– Kalju Kääri nende hulgas –, kes tundsidki end kirjanduskriitikutena.
121
Minagi alustasin sellena ja esimene essee „Kuhu lähed, eesti kirjandus?” oli
Eesti Põllumajanduse Akadeemia lehes Martin Lagle varjunime all ilmunud.
Luuletaja Tiit Merenäkk oli toona seda lehte seal toimetamas. Nii et istusin
ka algaja kriitikuna neil arutluskoosolekutel. Kääri ja Peegel olid mõlemad
korpusemehed. Kääri oli ahelsuitsetaja. Kääri Maja teine korrus hõljus sinise
suitsu sees. Kirjandusteadlased Harald Peep ja Heino Puhvel tagusid seal
malet. Just „tagusid”, sest Puhvel oli oma käikudes äge. Ikka klops ja klops
liikusid malendid ühelt ruudult teisele. Kord, kui Puhvel hakkas Peebule alla
jääma, pühkis ta malendid põrandale, mühatades oma kokkupigistatud huulte
vahelt: „Sa tegid sohki.” Kääril oli alati pakkuda konjakit. Nõnda lahkuti ikka
kolleegidena. Ei mäleta kordagi Peeglit ägedana. Pigem tundus olevat
samasugune lepitaja tüüp nagu Käärigi.
Esimest korda silmitsi seisin Peegliga eesti keele kateedri tagaruumis. Ta
võttis seal vastu arvestust. Aineks võis olla dialektoloogia ehk õpetus eesti
murretest. Peegel pidi olema siis ikka laia profiiliga eesti filoloog: eesti keele
ajaloost kuni rahvaluule ja eesti kirjanduseni välja. Siis oli ta veel dotsent
Juhan Peegel. Arvestus kulges minu poolt pinges. Olin pabinas. Ma üldse
pabistasin enne eksameid ja arvestusi. Saavutusvajadus oli nii suur, et vedas
mind krampi. Peegel võis seda märgata. Jättis mind rahulikult arvestuseks
(või oli see ikkagi eksam? ei hakka üle kontrollima) küsimusi ette valmistama.
Tegi eestoas juttu Aino Valmeti ja Ellen Uuspõlluga. Kui olin valmis vastama
– uskumatu küll tagasivaates mõelda, et siis olid enamik eksamitest ja
arvestustest suulised! –, kutsus ta mind oma akna-aluse laua taha ja küsis:
„Mis siis noormehel ka südamel?” Ise ohkas, nagu vaevaks hoopis tema südant
mingi mure.
Ehmatasin muidugi sellise isaliku pöördumise peale. Võristasin oma
vastuse ette. Lisaküsimusi ei tulnudki. Peegel veeretas jutu hoopis minu
sõjaväeaastate peale. Rääkis sõdurifolkloorist, mis olevat päratu sügav kaev,
ja andis mõista, et kui olen õppesuuna valinud (see võis olla eesti keel, soomeugri
keeled või kirjandus ja rahvaluule), et siis võiksin isegi selleteemalise
kursusetöö peale mõelda. Ma olin selleks ajaks juba otsuse teinud kirjanduse
kasuks. Jaak Põldmäe oli mind Üliõpilaste Teadusliku Ühingu kirjandusringi
kutsunud. Esimesed ettekanded tegingi seal ja õige pea võttis mind juhendada
Harald Peep ise – teemaks Valmar Adamsi luule retseptsioon. Aga Peegliga
arenes sellest kohtumisest alates mingi usalduslik suhe. 1971. aastal kroonis
seda Peegli soovitus eesti filoloogia osakonna parteialgorganisatsioonile võtta
üliõpilane Rein Veidemann vastu NLKP liikmekandidaadiks. Mäletan seda
122
kauni suuretähelise käekirjaga paberilehte, kui läksin seda viima ülikooli
parteikomiteesse.
„Saatuslikuks meheks” sai Juhan Peegel minu elus 1974. aasta kevadtalvel.
Olin selleks ajaks juba ülikoolilehe aktiivne kaastööline. Lehes oli ilmunud
mu luuletusi, väike uurimuslik artikkel Adamsi luulest, mõned uudislood,
niivõrd kuivõrd kursuse ja kirjandusringi tegevusest kajastavaid artikleid võiks
nimetada uudislugudeks. Olin peahoone kolmanda korruse seminari raamatukogu
(seminarka) taga asuvas toimetuseruumis saanud omainimeseks.
Ajalehte „talitasid” sel ajal tegevtoimetajana Asta Põldmäe ja kirjandus toimetajana
Jüri Talvet. Juhan Peegel oli olnud mõnda aega vastutav toimetaja. Omavahel
öeldes – see, kes ülemustelt pähe sai. Vist saksa traditsioonis kutsuti
neid Sitzredaktor’iteks, „istuvateks toimetajateks”, keda alati võis ohverdada
võimule, ilma et ajalehte ennast suletaks. Aga millalgi oli Peegel andnud selle
ühiskondliku kohustuse – sest ülikoolilehe vastutav toimetaja oli parteiline
ülesanne! – üle Hillar Palametsale.
Peegel tegi ka rektor Koobile ettepaneku jätta mind ülikoolilehe juurde
tööle, ehkki mul polnud ajakirjanduslikku eriharidust. Aga selle korvavat
kaastööde organiseerimise võime ja Veidemanni „liikuv vaim”. See ülikooli
juurde tööle jätmise taotlus tundub tänasele lugejale kummaline. 1970.
aastatel oli see aga erakordne ettevõtmine. Nimelt tähendas ülikooli lõpetamine
ühtlasi seda, et järgmised kolm aastat tuli töötada ametis ja kohas,
mille otsustas suunamiskomisjon. Omavahel kutsuti seda igal varakevadel
aset leidvat ja lõpetajaid puudutavat faasi orjaturuks.
Orjaturul ei puudunud oma paremgi pool. Lõpetajad kindlustati tööga
ja kool või asutus, kuhu lõpetaja suunati, pidi hoolitsema noore inimese
elamiskoha eest. Nii et võisid kohe ka pere soetada, kui suunamiskohas kedagi
südamelähedast leidus, kellega end siduda. Minu taotlus põrkus haridusministeeriumi
plaanidega. Ministeerium oli juba lõpetajate arvu sobitanud
täitmist vajavate õpetajakohtadega ning mulle oli määratud järgmised kolm
aastat õpetada eesti keelt ja kirjandust Paide keskkoolis.
Aga Peegli autoriteet ülikooli juhtkonna ees ja Arnold Koobi kui endise
ministri autoriteet suutsid ministeeriumi plaanidesse erandi tekitada ning
minust sai ülikoolilehe tegevtoimetaja. Ning juba aasta pärast tegev- ja
vastutav (allkirjaõiguslik ja tsensuuriga suhtlev) toimetaja ühes isikus. Meil
oli fantastiline seltskond, kes me tol ajal – üha süvenevas brežnevlikus stagnatsioonis
– ülikoolilehte tegime: Asta Põldmäe, mina ja Varje Sootak, lisaks
vaheldumisi erinevaid ajakirjandusüliõpilastest praktikante. Kes võtab
123
toonaste aastakäikude lehti sirvida, see märkab, kui palju kultuuri on selles
lehes: kirjanduslikku omaloomingut, kunsti, teatriretsensioone, ülevaateid,
probleemartikleid, tänapäeva mõistes feature’sid ja isegi mõningaid human
interest’i liigitatavaid lugusid. Ülikoolilehte hakati tellima Eesti paljudesse
kohtadesse, nii et igal esmaspäeval kirjutasime aadresse ja kleepisime marke
panderollidele, selleks et tellijad reedeti ilmunud lehe kätte saaksid.
Võimudele oli muidugi ühe ametkondliku lehe (vene k mnogotiražka)
selline populaarsus vastukarva. Kui ülikooli juhtkond võis veel sellisele
vabameelsusele läbi sõrmede vaadata, siis Tallinna parteiline ja küllap ka KGB
poliitiline eliit sellega leppida ei saanud. Nõnda tuli mul ikka esmaspäeviti
„käia kohvil” kas rektor Koobi enda või siis parteikomitee sekretäri Jaan
Reimandi juures – teemaks jälle mõni lubamatu seisukoht, kahtlane autor
või ülemeelik artikkel ülikoolilehes. Ja minu käitumise kohta pidi parteikoosolekutel
aru andma ka minu soovitaja ning kaitseingel Juhan Peegel. Asta
Põldmäega oli meil ikka aeg-ajalt võimalus lohutada teineteist: mis meil viga
Peegli laia selja ja kannatliku meele varjus oma ajakirjaniku kutsumust ja
kohustusi täita. Kui jälle mõni pikne oli sähvatanud ja järgnes müristamine,
siis Peegel vaid ohkas. Midagi ta mulle ka soovitas, vist sedasama, kuidas
ridade vahele kirjutada. Aeg-ajalt kirjutas ka ise mõne juhtartikli, aga üldiselt
sai ta ju aru, et ülikoolilehe selline pidu ei saa kaua kesta. Ei saa paksu suppi
keeta paja ühes nurgas, kui ümberringi kõik on vedel.
Ja nõnda tuli päev – see oli 1977. aasta kevadel –, kui kõigi korruste
võimudel sai ülikoolilehe sellisest vormist villand ning toimetaja tuli tagandada.
Tundsin jalgealuse põlemist ka ise. Tüütuseks oli saanud kaitsta end ja
lehte ülikooli parteikomitee koosolekutel, korra tuli isegi Kanossa-tee ette
võtta Tallinna, kus pastorlikult manitses mind õigel teel püsima toonane
ideoloogiasekretär Vaino Väljas isiklikult. Juhan Peegel oli kurtnud „muret
poisi pärast” – nii ta mulle hiljem ütles – kirjandusmuuseumi direktorile,
Vene maal sündinud ja õpetajana töötanud ning laskurkorpuses teeninud
Eduard Ertisele. Võimukartliku, aga heasüdamliku Ertisega oli rääkinud ka
Rudolf Põldmäe, kes oli mul soovitanud astuda juba aasta eest aspirantuuri
eesti kirjanduse alal. Nii et kogu minu toimetajakarjäär lahendati toonastes
tingimustes väärikalt „seoses üleviimisega teisele tööle”.
Kaks aastat hiljem ilmus Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel” –
eesti kirjanduse üks tähtteoseid. Ma olin vapustatud selle aususest. Ütlesin
Peeglile, et see teos kõlab otsekui lunastus kõigile ta kunagistele võitluskaaslastele,
kes langesid kas Punaarmee või Wehrmacht’i poolel, sest nad kõik
124
sõdisid võõrastes sõdades. Aga nad täitsid oma sõdurikohust, mis tõuseb elu
ja surma kohale. Hiljem, kui nad on pääsenud, tagasi sõjast või langenud ja
nende hinged Elüüsiumis, siis jah, siis tabab neid valu. Võitjate ja kaotajate
haavad veritsevad mälestustes.
Peegli sõjakaaslane Olev Jõgi kirjutas Peegli raamatule samavaimulise
retsensiooni, milles tsiteerib romaani lõpulõiku. Ma ei saa neid lõpulauseid
ilmselt kunagi lugeda, ilma et ei neelataks pisaraid: „Ja kui puhub kagutuuleke
sealt Pihkvamaa poolt ning koputab õhtul teie uute õnnelike majade
aknaruutudele, siis teadke, et seesama tuul on puhunud üle meie tagasihoidlike
mullast kodade otsekui tervitus teile kõigile armsal Eestimaal nii ammuste
aastate takka.”
Järgmiste aastakümnete hetked Peegliga sattusid olema kas konverentsidel,
seminaridel või juubelitel. 2001. aasta tõi mind tagasi Tartusse, kui olin
valitud eesti kirjanduse õppetooli professoriks. Olin jätkanud ka oma
veerukirjutamisi ja retsensioone. Olin korraga ajakirjanik, kriitik ja kirjanduse
õppejõud. Mitmel korral külastasin Peeglit ta Annelinna kodus. Viimati tema
85. sünnipäevaga seoses 2004, mil intervjueerisin teda. Olen võtnud suure
tunnustusena, et ta minugi ausaks jäämise püüdlusi on tähele pannud. Juba
„ärateelisena” (niisugune on Mart Raua testamendiks jäänud luulekogu
pealkiri) jagas ta minuga neil hetkedel südamevalu kerglaseks muutuva
(=kolletava) ajakirjanduse pärast ja kurtis selle üle, kui vähe on siiski
kogunenud seda vilja põllul, mida tema on harinud. Tema! Suur Peegel! Mees,
kelleta eesti ajakirjandus ning tema lugu oleks hoopis teist nägu!
Nõnda, enese elu poolikuse ja oma tegemata tööde pärast saavad
muretseda vaid need, kelle sihid ei mahu ühte inimellu. Aga õnneks – ja
ühena vähestest on Juhan Peeglil vaimne koolkond ning vaimu pärijad. Teine
seesugune suurmees Tartu ülikoolist on Juri Lotman.
125
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus