„Ma lõpetan selle jama ära.” Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist 21 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Siiri Raitar
No mis sa neist poistest ikka tahad?


Ma isegi ei oska öelda, millal me täpselt Juhaniga tutvusime, eks ta oli esmalt
ikka Tartu linnapildist nägupidi tuttav.
Minu jaoks oli ta kõigepealt ajakirjanik ja kirjanik. Lugesin kõiki tema
lühijutte, mis olid ilmunud riburadapidi, neid Saaremaad kirjeldavaid
lugusid.
Juhan Peegliga kohtusime silmast silma juba žurnalistika õpetamise ajal.
Minu jaoks oluline ja Juhan Peegli puhul täiesti haruldane samm oli see, et
tema oli 1960-ndate keskel dekaan.
Vestlesime Juhaniga ikka elust. Keelt meie ei puutunud. Meil oli neid
päevaprobleeme lahendada. Igal juhul oli ta muhe ja mõnus. Ta oli selline soe
inimene, temaga võis ükskõik millest rääkida: koolist, elust. Ta tundis alati
kaasa. Meil oli kuidagi sõnadeta selge, kes on kes, ja me saime tõesti hästi läbi
– niimoodi kohe päris!
Talle meeldis raske lapsepõlv.
Ta ei sõbrustanud kerge saatusega inimestega.
Nii saime aru, mis on mis.
Kui Tartu Ülikoolis loodi eraldi žurnalistika osakond, siis oli Juhan Peegli
soov, et inglise keelt hakkab õpetama Jaan Soontak, saksa keelt mina.
Siis pidin ma eriti Mart Juure taoliste poistega hirmsasti maid jagama:
kes seda saksa keele grammatikat enne tahtnud on! Ei keegi. Tsiteerides
Peeglit: „No mis sa neist poistest tahad, seda sinu saksa keele grammatikat
ei ole ju võimalik ühelgi normaalsel inimesel osata. Sõna ette käib viis asja ja
need on ka iga kord isemoodi. No kuidas nad saavad seda veatult ometi osata.”
Juhan Peegel suhtus saksa keelde huumoriga. Ma arvan, et ta ikkagi oskas
saksa keelt.
Minul seega on meenutused ka žurnalistikaüliõpilastest. Ja nendel
minust.
Näiteks Juur ükspäev kommenteeris, et mina olevat naerunäoga olnud,
kui Brežnev suri. Aga too naeratus oli hoopis Georg Pelisaarele mõeldud,
mitte temale. Kolm korda mattis isa! Ja siis, kui isa matus tõesti oli, vaat siis
mina enam ei uskunud. Juur ei tea sellest loost midagi. Aga kui Brežnev suri,
siis oli mul hea Pelisaarele öelda: „Brežnev on surnud, saksa keele tund jääb
118
ära!” Juur jt aga kirjutavad nüüd mulle: „Soovime, et edaspidigi jätkuks Preisi
rangust kui ka naiselikku võlu, nagu seda on tänaseni jätkunud.” Jah, mina
oma saksa keelega tüütasin žurnakaid.
Peegel kinkis toredaid pühendustega raamatuid. Juhan Peegel kirjutas
mulle: „Siiri Raitarile ühelt üliväga tänulikult autorilt, kes ennast häbelikult
Heinrich-Davidi nime taha varjab.” On ilusti! Siin tahan selgitada, miks
tänulikult autorilt. Kui ta kaitses 1973. aastal oma doktoritööd – ma ei tea,
kes ta doktoritöö vene keelde tõlkis, keegi vene keele kateedrist –, tuli tema
võõrkeelte kateedrisse. Võõrkeelte kateeder oli keeltemajas üle koridori. Ja
mina ütlen, et vaata, vene keele kateeder on siin, mis sa tuled meie poole, siin
on silt „Võõrkeelte kateeder”. Tema ütleb mulle: „Ei lähe mina kusagile, mina
olen harjunud siin käima ja käin ka edaspidi.” Naised meie kateedris ütlevad:
„No mida sa puskled Peegliga?” Ma ütlesin, no – püha jumal – tuleb vene
keele kateedrisse. Loe ometi, vene keel ei ole ometi võõrkeel, ta on meil teine
emakeel, ära tule sellega siia. Peegel ajas ikka oma joru: „Ma olen harjunud
siin sinu juures käima.”
Aga Juhan Peeglil juhtus ükskord ka õnnetus. See oli siis, kui Nora Toots
oli prodekaan ja Nora juubelit peeti ülikooli kohvikus. Juhanil hakkas halb,
kutsusime kiirabi. Siis ta elas Väike-Tähe tänaval. Juhan ütles selle peale, et
kui tema – vana mees – oleks jalgsi koju läinud öösel üle Vanemuise mäe ja
seal kokku varisenud, oleks igaüks mõelnud, et vanamees on purjus ja poleks
keegi teda üles korjanud.

119
Kus me pikemat aega Juhan Peegliga koos olime, oli Saransk, kus aastal
1972 toimus soomeugri konverents. Seal oli suur eestlaste delegatsioon.
Olime toreda seltskonnaga: Tiit-Rein Viitso, Mati Erelt jt. Juhan Peegel pidas
seal kõnet folkloorist „O poetitšeskih sinonimov slova ‘devuška’ v estonskih
narodnõh pesnjah”.
Mulle meeldis, et Juhan oli stendi peale kirjutanud, et kes on „sõjalisest”
puudunud, lubada kokkusaamine vanematega ja maha lasta. Tükk aega läks
mööda, siis oli teine sõnum. Veel kord lubada vanematega kokkusaamine ja
ikka maha lasta ...
Mina käisin alati Juhan Peegli viimasel loengul, mis ta kursusele kaasa
andis. Minule meeldis üks ta mõte, kuidas jõulude ajal või vana-aasta öösel
tulevad meie esivanemad koju, me jätame kaetud laua ja neil on väga raske
leida koduteed, sest eestlane ei ole kunagi elanud nendes viiekorruselistes
barakkides.
Ilusti öeldud: ei leia koduteed enam Eestimaal.
Temal oli just niisugune suhtumine.
Ma küsisin eile Reet Kasikult, kas ta kirjutab midagi Juhan Peeglist. Reet
ütles: „No mis ma kirjutan. Ta oli heasüdamlik, tark, sõbralik – kolme sõnaga
ütled ju kõik ära, kes ta oli.”
Vestelnud Maarja Lõhmus.
Juhan Peegli 80. sünni päeval ülikooli ajaloo muuseumis Toomel.
Pildil Eva Luts, Ene Veiksaar, Aivi Parijõgi, Tiina Kuuler, Siiri Raitar,
Vilja Kohler, Väino Koorberg, Peeter Vihalemm, Jan Ekecrantz jt.
120
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus