„Ma lõpetan selle jama ära.” Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist 20 Dec 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ülo Tonts
Kirjutada või jätta kirjutama?

Kiri ettepanekuga Juhan Peeglit meelde tuletada tegi meele mõistagi
rõõmsaks. Võimalus rääkida heast inimesest ja meenutada midagi, mis elatud
ajas väärtuslikku tehtud ja olnud on. Ka tulevane Peegli-raamatu pealkiri
inspireeris. Juhani nimetamisega oleks nagu midagi eriti olulist meelde
tuletatud ja ära üteldud – kuidas ja kellena inimene maailmaga suhtles, kes
ta oli.
Kahtlused tulid muidugi ka. Tuttavad olime päris pikka aega, puuteid ja
kontakte oli omajagu, otseseid ja kaudsemaid – inimene ja inimene, lugeja ja
kirjanik, arvustaja ja kirjanik ning seda rida saab jätkata. Jagub mul aga kirjapanemiseks
ainet? Mäletan näiteks selgesti, peaaegu et näen seda halli hämarat
sügishommikut, kui liinibussis istmenaabriteks sattunutena Tartust Tallinna
sõitma hakkasime. Kolm tundi kahekesi kõrvuti ning juttu meil kindlasti
jätkus. Aga millest me rääkisime ja mis aasta see oli? Viiteid mälus küll on.
Meeles on, et kohe pika istumise alguses linna piiril Tähtverest läbi sõites
hakkas Juhan rääkima selle paigaga seotud sõdurimälestusi. 1940. aasta, eesti
sõduri kokkupuuted okupeeriva riigi sõjaväega, millest meenutuses värvikad
olmeseigad esile tõusid ja kuulajale meelde jäänud on. Oleks nagu selge viide,
et too sõit ja kõnelus ei saanud toimuda enne 1979. aasta sügist – „Ma
langesin esimesel sõjasuvel” pidi juba ilmunud ja päevakorral olema, ka
romaani instseneering esietendus Vanemuises juba septembri algul 1979. Ei
pea siis uskuma, et Juhani tookordsed meenutused oma sõdurielust Tähtverega
seotud kasarmupiltidega piirdusid, aga mälust ei ole rohkem midagi
võtta.
Mälu ütleb, et kunagi üheksakümnendatel olime Reet Krusteniga mõlemad
külalistena Kaunase puiesteel Peeglite kodus, aga kirjapanemiseks
vajalikku konkreetsust selle teadmise tagant enam ei leia. Ei oska ka ütelda,
millal ja kuidas Juhani abikaasaga tuttavaks saime. Kokku puutusime päris
sageli aga juba sellepärast, et elasime kõik Annelinnas. See sõbralik ja avatud
inimene on aina selgesti meeles ja vaimusilmas nähtaval.
Mais 1999 tähistati Toomel ülikooli ajaloo muuseumis Juhani 80.
sünnipäeva. Küllap see oli kõige külalisterohkem ja nooruslikum kokkutulek,
millest selles pidulikus paigas osa võtnud olen. Palju tuntud inimesi ja päris
92
palju tuttavaid nende hulgas, aga konkreetsust sellel pildireal mälus enam ei
ole.
Kirjutada või jätta kirjutamata?
Vastata aitas Juhan Peegli õpilaste kirjutatud mälestusteraamatu „Alguses
oli Juhan” lugemine. Sain sealt kinnitust oma ammusele aimavale äratundmisele,
et olen ka ise arvustajana seotud olnud selle kultuuriväljaga, mis
eesti ajakirjanduses eelmise sajandi viiekümnendate lõpust kujunema hakkas
ja toimis ning mille oluliseks käivitavaks ja vormivaks jõuks oli ajakirjanike
koolitaja Juhan Peegel. Sulaaeg toimis, kunstikultuur muutus jälle inimesekeskseks.
Noorel pedagoogist filoloogil, kes ma tookord olin, tekkis kiusatus
hakata sõna sekka ütlema. Just tolle 1950-ndate lõpul alanud sekku miskogemuse
põhjal olen väga nõus Kai Maraniga, kes hindab Peeglit mitme
põlvkonna rahvusteadlike ajakirjanike kasvatajana („Alguses oli Juhan”,
lk 123), nagu ka Riina Mägiga, kes sealsamas (lk 127) meelde tuletab, kui
oluliseks Peegel pidas, et eriti väikse rahva puhul on ajakirjandus eelkõige
kultuurinähtus.
Arvustajana suhtlesin läinud sajandi viiekümnendate lõpust töiselt Peegli
koolist tulnud ajakirjanikega. Kõhklemata ütlen, et tollane ajakirjandus pidas
kunstikultuuri ühiskonna koostoimimises oluliseks, selle kultuuri rahvuslikkust
väärtustati eriti. Kui oma kriitikutegevuse algusse tagasi lähen, tuleb
kohe meelde Edasi kultuuritoimetaja August Luur Peegli õpilaste esimesest
lennust, kes sai ajakirjanikudiplomi aastal 1957. Eriti kunstilembene noor
toimetaja julgustas noort õpetajat arvustajana kätt proovima ja nii see läks.
Kirjutati häid raamatuid, teater näitas oma suutlikkust.
Tollesse kirjandusega lähemaid suhteid otsiva õpetaja aega viiekümnendate
teisel poolel jääb ka meie esimene otsekontakt ja tuttavakssaamine. Sündmus
ise oli argine ja töine. Ülikooliinimesed käisid Tartu koolides tunde kuulamas,
eesti filoloogid külastasid eesti keele ja kirjanduse tunde. Kontrollimiseks
nimetada seda ei taha ja ei ole ka põhjust, mingeid ütlemisi ega pahandusi ei
mäleta – neid ei olnud. Ühel 1957. aasta talvisel hommikul tutvustas Tartu
II Keskkooli õppealajuhataja mind noore sõbraliku olemisega mehega, kes
õpetajaga koos kohe algavasse kirjandustundi tuli. Juhan Peeglit muidugi
teadsin, aga tuttavad me ei olnud. Mälu ütleb, et tegemist oli abituuriumiklassiga
ja päevakorras oli midagi saaremaalist – mine võta kinni, oli see Hint,
Vaarandi või Smuul. Programmis olid nad kõik ning lugejana olin kõigiga
heades suhetes. Õpetajatöö meeldis ja küllap laabus ka see hommikune
kõnelus. Kuigi palju aega külalise muljete ärakuulamiseks olla ei saanud, aga
93
midagi minu jaoks meeldivat nendesse minutitesse pidi mahtuma. Kuidas
muidu seletada, et just see kontakt teiste taoliste hulgas omaette meeles
püsinud on?
Toda nüüdseks juba rohkem kui poole aastasaja kaugusele jäänud
hommikutundi meelde tuletama julgustab küllap ka see, et kirjanik Peegliga
– mõtlen tema proosat – alati heades suhetes olen olnud, nii lugejana kui
arvustajana. Kui hästi lühidalt seletada: väärtussüsteemid on sobinud. Muust
selgemini mäletan romaani „Ma langesin esimesel sõjasuvel” tulekut ja
vastuvõtmist. Muljet romaanist võimendas selle instseneering Vanemuise
laval, millele ka teatri kunstinõukogu liikmena ja teatrist kirjutava inimesena
kaasa elada sain.
Et Juhan Peegli romaani ilmumine ja Kaarel Irdi 70. sünnipäev ajas
kohakuti sattusid, oli muidugi juhus, aga niisugune, mille üle tagasivaateski
rõõmu tunda võib. Eesti ühiskonda muutnud avalikustamine, mida on ka
sotsiaalseks mäluteraapiaks nimetatud, ennetas poliitilises elus toimuvat ja
andis endast selgesti märku kaheksakümnendate algusest peale („Eesti
kirjanduslugu”, 2001, lk 587). Oluline roll selles arengus oli Peegli romaanil
„Ma langesin esimesel sõjasuvel”, mis ilmus juba aastal 1979 ja rääkis
sündmustest, mida pikka aega vaikides meeles peetud oli. Ei olnud siis
hoopiski juhus, et oma juubelit tähistava lavastuse jaoks kirjanduslikku alust
otsiva K. Irdi pilk Peegli uuel romaanil peatus ja selle külge kõvasti kinni
jäi. Juubelilavastuseks oli vaja eesti kirjaniku niisugust uut teost, „millel on
otsene sõnaselge poliitiline programm” (K. Ird, „Per aspera ad astra”, 1984,
lk 239).
Instseneeringu tellis Ird Mati Undilt, kes Vanemuiset selles rollis varemgi
kordaläinult aidanud oli. Unt kirjutas teatriteksti, aga Ird tunnistas, et ei oska
seda lavastada, ja instseneeris ise. Esietendus toimus juubelipäeval nagu
plaanitud, aga lavastaja ei olnud ajakitsikuses tehtud töö tulemusega kaugeltki
rahul. Esietendusele järgnenud juubelipeolt on meeles Irdi võidurõõmus, kuid
enesekriitiline repliik kunstinõukogu liikmele, kellele asja pikemalt seletama
ei pidanud: töö lavastusega läheb edasi!
See hetk ja ütlemine on lausa pildiliselt meeles püsinud. Sattusime saginas
ühel teatrimaja trepil vastamisi: mina lähen alla, Ird liigub ülespoole. Mälul
on oma saladused, võib kujutleda, missugune oli meeleolu, kuidas need sajad
inimesed end Juhan Peegli käega kirjapandud tõehetkede üheskoos läbielamise
järel tundsid.
94
Juba esietendunud lavastusega tegigi Kaarel Ird veel tublisti tööd, parandas
ja viimistles. Laval vaatajate ees jätkati alles novembri keskpaigas. „Ma
langesin esimesel sõjasuvel” püsis mängukavas 1982. aastani, seda esitati
täissaalide ees. Vaatajaid kogunes umbkaudu 30 000. Tunnen aina rõõmu,
et kirjaniku ja teatri kordaminekule kaasa elada sain ja sellest ka kirjutasin.
Kirjanik ja tema raamat tõusevad selles teatriarvustuses nähtavalt esiplaanile:
„Raske on kujutleda lavastuse jaoks paremat reklaami ja soovitust, kui seda
on antud juhul J. Peegli romaan”. Etendustel kogetu kinnitas, et seletusi ei
olnud vaja, aga mõistagi oli meeldiv toimuva tähendust meelde tuletada:
„Valiku põhikriteeriumiks oli J. Peegli romaani kätketud ajaloolise ja sotsiaalse
tõe tavatu tähendusrikkus” („Sotsiaalselt kaalukas lavastus” – Rahva Hääl
13. I 1980).
Ülo Tonts (paremal) Edasi kirjandustunnis Aira Kaaluga. Kuulamas Milvi
Seping ja Ain Kaalep.
95
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus