Eesti Elu
Lydia Koidula loomingu juurtest
Kultuur 26 Feb 2010 Raul PettaiEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vist iga eestlane on tuttav Lydia Koidula (1843-86) lihtsa, südamliku luuletusega „Meil aiaäärne tänavas“ (1865), mida peetakse peaaegu et rahvalauluks. Paljud siiski teavad, et luuletus pole originaalne, vaid et Koidula laenas ta saksa keelest. Aga kust?

Mitmes eesti luulekogus puudub Koidula osas see laul, arvatavasti ülalmainitud põhjusel, et ta pole originaalteos. Laulikutes on ta küll Koidula nime all, kuid see on kõik. Appi tuli viimaks 1957. a. Tallinnas välja antud raamat „Lydia Koidula teosed I“. See koltunud köide toob Koidula luuletuse pealkirja all „Kodu“ ning lisab juurde, et „Kl. Groth’i järgi“.

Brockhaus’i entsüklopeedia selgitas, et Klaus Groth (1819-1899) oli saksa keele ja kirjanduse professor Kielis, Saksamaal, ning meister alamsaksa keele (plattdeutsch) alal. Põhja-Saksamaal levinud plattdeutsch on analoogne meie võru murrakule ja erineb samuti tunduvalt ametlikust keelest. Plattdeutsch’i polnud kirjanduskeelena enam rida sajandeid tarvitatud, kuid 1852. a. avaldas Groth selles keeles luulekogu „Quickborn“. Seal leidubki teksti „Meil aiaäärne tänavas“ algvorm.

Tänu mu Saksamaal elavale pojale Vellole ja tema sakslasest, kuid eesti keelt hästi valdavale kolleegile Heiko Frese’le, hakkas asi liikuma. Nad saatsid mulle veebiinformatsiooni Groth’i ja „Quickborn’i“ kohta ning varsti seisis mu ees luuletuse algtekst. Ehkki ma plattdeutsch’ist enam-vähem aru saan, jäid mõned sõnad siiski tumedaks. Siin abistas mind lahkelt Heiko Frese, kes luuletuse praegusesse saksa keelde ümber kirjutas. Aitäh mõlemale!

Et asja mitte pikaks venitada, siis annan lugejale alljärgnevalt luuletuse algteksti ja selle sõna-sõnalise tõlke eesti keelde (Koidula teksti leiate igast laulikust). Saksa keelt valdavad isikud saavad seega plattdeutsch’i kallal hammast proovida.


Min Platz voer Doer Mu paik ukse ees
Klaus Groth

De Weg an unsen Tun hentlank Rada piki me aiatara
Dar weer dat wunnerschön! Imeilus oli seal!
Dar weer des Morns min eersten Gank Sinna hommikul viis mu esimene käik
Int Gras bet anne Kneen. (Olles) põlvini rohus.

Dar spel ik bet to Schummern hin, Seal videvikuni ma mängisin,
Dar gev dat Steen un Sand; Seal kive ja liiva leidus;
Des Abends hal mi Obbe rin Õhtul vanaisa tuppa mind tõi
Un harr mi bi de Hand. Kättpidi mind hoides.

Denn Wünsch ik mi, ik weer so grot, Siis soovisin ma, et oleksin suur,
Dat ik der ræver seh, Et näeksin seal üle (aiatara),
Un Obbe meen, un schütt den Hot, Vanaisa (aga) arvas ja raputas pead*,
Dat keem noch vels to fröh. See (aeg) tuleb liigagi vara.

Dat keem so wit, ik heff se sehn, Nii juhtus, ja (mõndagi) nägin ma,
De Welt dar buten vær: Seda maailma teiselpool tara:
Ik wull, se weer man half so schön, Ma sooviksin, et poolgi nii ilus oleks ta
As do min Platz vær Dær. Kui mu (ammune) paik ukse ees.


* “schütt den Hot” tähendab õieti “mütsi raputama”. Groth kasutas seda “Kopf “ (pea)
asemel riimi säilitamiseks: “grot – Hot”.

Koidula oskus niihästi luuletuse meisterlikus tõlkimises, kui tema sisule ürgeestilise kõla andmises, on tähelepanuväärne.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus