Eesti Elu
Lumest virmalised ja rongaema
Kultuur 13 Apr 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Mitte ainult jääst, vaid lumest voolitakse suuremõõtmelisi imesid

Kas on paslik enam lumest kirjutada? Eestis saabus aprill ehk mahlakuu uue lume ja öiste lompide külmumisega, mis kulmineerus lihavõttelumega. Seega on lõplik sulamine alles käsil. Ka Yukonis, kus see lugu alguse saab, on maastik veel lumelaiguline. Ja agarad mäesuusasõbrad võtavad veel paljudes ülemaailmsetes paikades viimast.

Lumevoolijal ongi praegu lõpuks aega istuda päikselisele rõdule ja võtta kokku, kuidas läinud hooaeg läks. Väljavalitud "snowcarver" on Donald Watt, kelle abikaasa on Torontos sirgunud eestlane Evi Watt (neiuna Jaamul). Evi elab Whitehorse'is aastast 1977. Doniga kohtuti sealses teatris, kus Evi juhatas vägesid ja Don kujundas ning ehitas lavapealset maailma. Aasta siis oli ‘86.

Vahepealsesse aega on mahtunud tööaastad Environment Canada juures, kus Don pidas 18 aastat meteoroloogilise tehniku ametit, et perele, k.a. kahele tütrele leiba lauale tuua. Kuid skulptori ja graafikuna kunstikõrgkooli lõpetanud mehe käed on päevatöö kõrvalt alati kibelenud lavakujundust ja lumevoolimist tegema. 1990-ndatel sattus ta esimest korda auhinnakomisjoniga lumevoolimisvõistlusele ja pärast seda läkski lahti iga-aastane rahvusvaheline võistlusturnee.

Esiteks on vaja suur lumekuubikut

Seda tehakse nii, et veokitega tuuakse koormatäite kaupa puhast lund ürituse toimumispaika, kus ootavad puidust seintega suured kastid. Lumi lastakse siis nendesse kas lumepuhuritega või tõstetakse kopaga. Whitehorse'is peetud võistlusel kutsutakse vabatahtlikke kohale lund tampima. Kui osa lund on kasti lastud, siis inimesed ronivad sisse ja suruvad seda jalgadega trampides alla, et ei oleks tühimikke ega õhuauke. Seejärel lastakse rohkem lund peale ja tambitakse taas. Ja nõnda lõbusalt ja seltskondlikult kaks õhtut enne võistluste algust, selgitab Evi. Kui töömaterjal on settinud, langetatakse n-ö puidust seinad maha ja tihti pritsitakse pihustatava (spray) värviga igale lumekuubile erinevate riikide/võistkondade nimed peale.



Kuna teosed on suurmõõtmelised läheb nende kallal töötamiseks vaja redeleid ja ka tellinguid (scaffolding). Tööriistad, millega saetakse, voolitakse, puuritakse ja silutakse on klass omaette. Jaapanist said Yukoni lumevoolijad endale imelised lumesaed, mis tõmbavad lume välja iga lõikega. Lumepeitlid ja -meislid (snow chisels) ehk igas laiuses sirged ja ka kaarjad terad, on pikkade varte otsas, sest vaja on sirutada kõrgele ja/või uuristada sügavikes. Team Yukon Kanada lasi endale teha erilisest kergest metallist (titaanist) terad, millel koguni augud sees; seega reisimiseks kergemad.

Kolmest põhiliikmest (Donald, Michael Lane ja Gisli Balzer) koosnev rühm on koos võistluskorras lund voolinud aastast 2000. Paljudel võistlustel võibki voolida vaid 3-liikmeline, vahel suurem rühm. Siis võetakse teisi kunstnikke ühes ja ka Evi tõmbab soojad töökindad kätte. Breckenridge Colorado võistlustel teeb ta näiteks suhtekorraldust (public relations), "müües" võistkonna skulptuuri lugu tuhandetele pealtvaatajatele ning lisaks kühveldab MEELETUTES kogustest lund.

Vahel on nad "Team Canada-Yukon", vahel "Team Canada", olenevalt kas on võidetud riiklik tiitel ning kuhu võõrriiki kes võistlema minna saab. Evi seletab, et enamik võistkondi käib ühel või kahel võistlusel igal aastal, aga Yukoni teramehed teevad igal talvel tohutu maailmaturnee.

Kanada muistsed legendid lumme

Lõppenud 2012. a hooajal tegid nad 8 lumeskulptuuri: 1) rahvusvahelisel lumefestivalil San Candidos Itaalias vooliti "Kuidas sõita narvali seljas" (n-ö ükssarv (tegel. võhaga) vaal, ingl. narwhal), mida pärjati 2. kohaga; 2) sama festivali teises linnas, San Viglios loodi "Sedna", merealuste elukate jumallanna inuitide mütoloogiast mis võitis ESIKOHA; 3) Budweiseri rahvusvah. võistlusel Breckenridge Colorados oli nende teoseks inuiti kurgulauljad, kes seisid inukshuki otsas, kõrval inuiti trummilööjad; 4) Ottawa Winterlude'il vooliti "Jõeparvetamise seiklused", mis oli Yukoni päevade reklaamiks; 5) rahvusvah. võistlusel Nayoros Jaapanis vooliti naise ja ronga vaheline "Moonduja" (shape shifter), millega näpati ESIKOHT ja kunstnike lemmik; 6) Air Canada rahvusvah. võistlus toimus Whitehorse'is antud (kodu)võistkonna korraldusel (Evi administraatorina) juba 9. korda; 7) Arctic Winter Games ka Whitehorse'is ja lõpuks loodi üksildasse kaugesse paika Yukonis 8) "Mäehari". Mängufilmitööstuse rahvas viidi lumesaanidega kohale, tutvustades seega võimalikke filmimispaiku kaug-põhjas.


Kõigepealt teostatakse idee-joonis, siis valmistatakse makett, kas paberist ja liimist traadist alusel või plastiliinist. Päris skulptuuri kallale asudes kulub umbes 30-40 töötundi. Tööpäevad vältavad 10-14 tundi ja see on füüsiliselt kurnav, aga samas antud meeste kirg. "Vahel nad lõpetavad ühe skulptuuri Aasias ja järgmisel hommikul lendavad Euroopasse, kus alustavad voolimist juba järgmisel hommikul – ühesõnaga, nad on hullud! Tempo on meeletu," kirjeldab Evi. Yukoni võistkond on lumest imesid voolinud kui on -50C aga ka vihmasajus, kui on +10C. Vahel on tuuline ja lumi tuiskab horisontaalis...

Tänavu oli rõõmus üllatus Colorado võistlusel kaasmaalasi kohata. Balti koondvõistkond voolis lund esimest korda Põhja-Ameerika mandril ja sai auväärse kolmanda koha Kalevipoja loost pärineva laevakujutise eest. Vana lumekaru Doni sõnul oli tänavune Breckenridge'is esindatud skulptuuride park võimsaim, mida ta on näinud. Seega oli eestlaste tulemus eriti kiiduväärt. Lume- ja kunstiaustajatel tasuks kiigata yukonlastest talivoolijate tegemisi võrgulehekülgel (www.snowcarver.ca)



 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus