Lugudest ja lõimumisest (1)
Arvamus 28 Sep 2007 Tiina KirssEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2007/09/17693_1_t.jpg
(Ilmunud lühendatult Postimehes14. septembril 2007, alltoodud kujul aga Postimehe Online versioonis)

Paari nädala eest toimunud Kääriku Metsaülikooli hommikuses kirjandusrühmas lugesime väljavõtet Tamara Miljutina elulooraamatu eestikeelsest tõlkest „Inimesed minu elus“. Paljude osavõtjate jaoks oli avastus näha 1920. aastate Tartu üliõpilaselu läbi venelanna silmade, kes II maailmasõja ajal jagas paljude eestlaste saatust – Siberi-teekonda.

Metsaülikooli teema, integratsioon ehk lõimumine, võimendus kahtlemata aprillisündmuste taustal. Neli koosveedetud päeva pakkusid üliõpilastele, õppejõududele, ning mitmetes eluvaldkondades juhtivatele kohtadele valitud osavõtjatele avarat mõtlemisruumi, mis ei olnud pelgalt abstraktne, „elevandiluust torni“ juurdeehitus. Kompamisi ja komistamisi, küll aga läbivalt sallivalt, astuti loengute ja arutelude kaudu samme mõistmise suunas, teadvustades taas, et „probleemidest“ rääkimine ja ka lahenduste pakkumine on hõlpsam kui enda kõrval istuvat inimest kõnetada, rääkimata siis tundmaõppimisest.

Julgeksin väita, et vähemalt osa eesti keelt emakeelena kõnelevaid osavõtjaid – ma ise nende hulgas – suhtlesid nende päevade jooksul sagedamini oma vene keelt emakeelena kõnelevate kaasmaalastega kui igapäevases elus ja töös. Kohati tajusin end olevat sarnastel radadel, kui siis, kui aastaid tagasi alustasin õpetamist Ameerika lõunaosariigis Georgias ning mu üliõpilased ületasid kodus ja koolis „loomulikeks“ kujunenud rassidevahelisi barjääre. Nii mõndagi neist shokeeris argi-erinevus, mida neil – vaatamata neid ümbritsevatele „multi-kulti“ siltidele ja inklusiivse patriotismi retoorikale – õnnestus vältida. Need, kes olid tunnetanud oma „mugavusetsooni“ piire, tundsid kõhedust olukorras, kus puudus „enamuses“ olemise õlatugi. Väidetavalt aga olid sellised omal nahal kogetud multikultuursuse kogemused – olla hetkeks vähemuses – veelgi põhilisemad „liilia-valge“ ameeriklase haridusele kui sotsioloogia õpperaamatust saadud tarkus. Ajaloole pühendatud Metsaülikooli õppepäeval puudutati erinevaid lähenemisi Eesti lähiajaloo „selgeks rääkimisele“. Ühes ettekandes väljendus suhtumine, et „nendele“, venekeelsele elanikkonnale, eriti kooliõpilastele, tuli „meie“ ajalugu selgitada, eriti selle mõningaid punkte. Endastmõistetavalt pakume neid korrektiive „meie“ , näidates, et (mõned head) „nemad“ olid ka meie kõrval – kannatajatena, kaasvõitlejatena. Näiteks tuleks vene soost metsavendi kaasata metsavendluse ajaloojutustustesse, nende nimed kirjutada mälestussammastele. Kelle oma Eesti ajalugu siis lõpuks on, ja kelle käes pliiats, et seda kirjutada, jäi küsimata. Tervendavalt radikaalse alternatiivina kõlas „moratoorium“ ajaloolistel teemadel rääkimise suhtes üldse. Mõttepaus, korrektse ajaloo ühiselt alla kirjutatud „paktist“ loobumine tundus mulle võluvana. Pedagoogina olen tajunud, kui võõristavalt õõnes, samas aga kui viljakalt avar võib olla selline vaikus. Ega ei tohikski rutata seda kohe täitma. Samas küsisin endalt, millega siis võiks seda vaikust vooderdada?

Kümme aastat tagasi pidasin Toronto eestlastele loenguid 1949 a. küüditatud eestlaste elulugudest, mida oli kogunud Eesti Kirjandusmuuseum. Avameelselt tunnistati, et Eestist põgenenud põlvkonnal puudus teadmine ja arusaamine 1949. aasta küüditamisest. Sellele said kodumaal elavad eestlased oma kirjades vaid vihjata, täiuslikum jutustamine pidi ootama teistsuguseid aegu. Elulood, milles oli detailseid elu-olu kirjeldusi, täitsid lünki teadmistes, pannes mõtlema ka neid, kes olid oodanud vaid kannatuslugusid. 1949. aasta Siberilood olid niisama heterogeensed kui nende endi (sageli jutustamata ja kirja panemata) põgenemislood. Nendes oli ka õnne ja „vedamisi.“

Viimase viie aasta jooksul katsetatud elulugude kirjutajate ringides Torontos ja Tartus nägin, kuidas hoiakud, hinnangud ja kategoorilisus, milles inimesed oma poliitilisi ja rahvuslikke meelsusi väljendasid, andsid maad vaikusele, milles kuulati kellegi teise jutustatud lugu oma elust oma mätta pealt. Selles vaikimises oli avatuse alge, ilma milleta ei saa tekkida sallivust. Nii ka tänavuses Metsaülikoolis küsisin endalt taas, kas elulugude jutustamine oleks inimlik abinõu mõistval lõimumisel. Selle mõtte ütlesin tagasihoidlikult välja, panin lauale lähiajaloo selgeks (õigeks ja täiuslikuks?)rääkimise ja ajaloo-moratooriumi vahele. Ma ei teadnud siis, et Merle Karusoo oli nõustunud korraldama tänavuses Metsaülikoolis õpikoja ja lavastuse elulugudest ja juurtest, kuid oli sellest mõni nädal enne Metsaülikooli loobunud. Selle eeltingimusi ei suudetud täita, kuna ei leidunud piisavalt vene rahvusest osavõtjaid et saada vajalikus tasakaalus rühma kokku.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus