Riina Mägi Võtikveres peeti möödunud laupäeval üheksandat korda raamatuküla pidu. Seekord oli see pühendatud laste- ja noorsookirjandusele ning ettelugemisele ja lugude jutustamisele.
Raamatuküla peole tullakse küll ka kirjastuste omahinnaga müüdavate raamatute pärast, aga rohkem ikka selleks, et kirjaniku elavat sõna kuulata. Sel aastal olid võtikverelaste külalisteks lastekirjanikud Leelo Tungal, Tiia Toomet ja Heiki Vilep, luuletaja ja tõlkija Maarja Kangro, kirjanik Jaan Kaplinski, noorsookirjanik Ruth Vassel ning pärimuse uurija, aga samuti end juba kirjanikuna tõestanud Reeli Reinaus.
Leelo Tungalt küsitledes keskendus Võtikvere raamatuküla eestvedaja, ajakirjanik ja kirjanik Imbi Paju tema tänavu kevadel ilmunud raamatule „Seltsimees laps“, mis kõneleb autori lapsepõlve varjutanud sündmusest: kooliõpetajast ema arreteerimisest NKVD poolt. Kuigi sündmus on traagiline, ei puudu raamatus sugugi huumor.
„Siiamaani pole mulle küll keegi pahaks pannud, et ma sellesse tõsisesse loosse ka naljakad asjad sisse olen pannud,“ ütles Leelo Tungal. „See lugu on antud läbi lapse silmade ning lapsed oskavadki minu meelest kõiges ka naljakat näha. Pealegi ei saanud meie suguvõsa ühestki Siberis käinust — aga neid oli päris palju — kibestunud inimest ega paadunud natsionalisti. Küsisin kunagi suuremana ema käest, kuidas ta ligemale viis vangilaagri-aastat üldse üle elas. Ta vastas, et see aeg tundus talle rohkem nagu unenägu, et ta ei lasknud seda kurja, mis tema ümber oli, lihtsalt endale sisse.“
Selliseid lugusid, nagu „Seltsimees lapses“, tuleb Leelo Tungla meelest jutustada nii selleks, et suur inimene oskaks märgata last enda kõrval kui ka selleks, et aru saada, kui suur õnn on omada oma riiki.
Kui Leelo Tungla ema tuli vangilaagrist tagasi, siis Jaan Kaplinski pole oma isaga teadlikult kohtunudki: ta oli vaid pooleaastane, kui isa ära viidi ja tagasi ta enam ei tulnudki. Oma raamatus „Isale“ püüabki ta teiste mälestuste põhjal taastada oma isa elulugu. Autobiograafilist ainest on ta kasutanud ka raamatute „Seesama jõgi“ ja „Kust tuli öö“ kirjutamisel.
Ei tohi kaotsi minna „Ma ei anna endale kunagi andeks seda, et ma emalt ja vanaisalt kuuldud jutustusi rohkem kirja ei pannud,“ ütles Jaan Kaplinski. „Ema oli ju õppinud Saksamaal ja elanud Prantsusmaal ning suhelnud tihedalt paljude loomeinimestega, nagu näiteks August Gailit ja Henrik Visnapuu. Vanaisa oli aga maapoiss, kes alles 10-aastaselt esimesed püksid jalga sai, ent kellest enne sõda tuntud raamatukaupmees sai. Lõpetas ta aga taas ühiskorteris ja peaaegu niisama vaesena kui poisikesepõlves. Ilukirjandus on tore asi küll, aga elust endast võetud lood, mida välja mõelda pole võimalik, ei tohiks samuti kaotsi minna. Meie elus on niigi liiga palju sellist, mis paratamatult kaotsi läheb.“
Rõhutamaks ettelugemise ja jutustamise rolli, palus Imbi Paju kõigil kirjanikel seekord midagi ka ette lugeda. Leelo Tungal luges katkendi „Seltsimees lapsest“, tema tütar Maarja Kangro mõned luuletused kogust „Tule mu koopasse, mateeria“, Jaan Kaplinski oma haikusid jne. Need olid mõnusad hetked. Et vististi kõigi külas olnud kirjainimeste raamatud olid ühe või teise kirjastuse letil ka saadaval, siis kasutati loomulikult võimalust võtta värskelt soetatud (aga mõnikord ka kodunt kaasa võetud) raamatusse autori autogramm.
„Ma saadan selle raamatu oma Rootsis elavale lapselapsele, et ta oma eesti juuri ära ei unustaks,“ ütles üks nooruslik vanaema Leelo Tunglalt tema lasteraamatusse „Hernetont Ernestiine“ autogrammi küsides. Niisugune, kirjanikult endalt pühenduse sisse saanud raamat loetakse kindlasti läbi.
Heiki Vilep veetis suure osa ajast koguni müügileti taga, nii et tema raamatuid võis osta suisa tema enda käest ja siis kohe ka autogrammi küsida.
„Siinne pidu on hulga südamlikum kui mõni viimase peal välja peetud ning lihvitud üritus, kus asjad nagu nööri mööda kulgevad,“ kiitis Heiki Vilep. „Imbi Paju oli kirjanikke küsitledes väga põhjalik ja asjatundlik ning kirjanikudki on siinses vabas õhkkonnas teistsugused kui Tallinnas või Tartus kohates.“
Eriti sai Heiki Vilepilt kiita Sadala-Koimula poistebänd, kes esitas väga vaimukate tekstidega laule, ja Leelo Tungla luuletust „Sajajalgse sekeldused“ toredasti interpreteerinud Torma Põhikooli draamaring OFF eesotsas juhendaja Ülle Säälikuga. Lisaks neile esinesid raamatuküla peol Katrin Raidma juhendatavad Torma noored line-tantsijad ning Tabivere harrastusteater, kes kandis ette Hugo Raudsepa 125. sünniaastapäevaks valminud lavastuse „Roosade prillidega Ameerika Kristus ja vedelvorstist viimne eurooplane Mikumärdil“, mille on kokku pannud Raivo Adlas.
Seekord parim „Tõdeme külarahvaga raamatuküla peo otsi kokku võttes igal aastal, et just seekordne pidu oli kõige toredam. Täpselt samale järeldusele jõudsime ka seekord,“ ütles Imbi Paju. „Rahvast oli palju ja lastelgi oli palju tegemist: nad said nägusid maalida, ühiselt mängida või külamajja rajatud lugemispesas aega veeta. Ka eeskavas oli kohalikel noortel suur roll.
Mina olen rahul veel sellega, et lugude kaudu oma juurte otsimise teema, mille me seekord ette võtsime, ka sisuka käsitluse leidis. Näiteks tekkis kuulajal vanema põlvkonna kirjanike traumaatiliste lapsepõlvekogemuste ja noorema põlvkonna kirjainimeste hoopis teistsuguste lapsepõlveprobleemide võrdlemise võimalus. Rahule jäid ka raamatumüüjad, kes oma kaubast päris hästi lahti said.“
Raamatupeo alguses andis maavanem Aivar Kokk Imbi Pajule Võtikvere raamatukülas tehtud töö eest üle Jõgevamaa Hõberisti, mis vabariigi aastapäeva paiku olude sunnil kätte andmata jäi.
„See autasu on küll terve küla rahva välja teenitud,“ kinnitas Imbi Paju.
Tal endal ilmus möödunudaastase raamatuküla peo ajaks Stalini-aegsetest repressioonidest kõnelev raamat „Tõrjutud mälestused“. Nii raamat kui samanimeline film on tinginud paljud tema viimase aja reisid. Sel sügisel on ta kutsutud näiteks esinema mäluseminaridele Kopenhagenisse ja Berliini ning Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva üritustele Iirimaale.
“Minu jaoks on võõrastav kuulata, kui kurdetakse, et meie ajalugu ja meie poolt üle elatud valud ei huvita kedagi,“ ütles Imbi Paju. „Minu kogemus on sootuks vastupidine.“
Kui senini on Võtikvere olnud ainuke raamatuküla Eestimaal, siis kuulu järgi on selline küla loomisel ka Põlvamaale Kanepisse.
(
12. augusti Jõgevamaa ajalehes Vooremaa ilmunud artikli avaldame autori loal.)
