I.K.

Olin mõned nädalad Ontario väikelinnas Ferguses sugulaste juures koera- ja majahoidjaks. Ferguse naaberlinnas Eloras elab hea tuttav, United kiriku pastori lesk, kes pühapäeviti käib Ferguses kirikus. Laupäeval, 13. juunil käisin temaga Eloras restoranis lõunal. Et 14. juuni sellel aastal pühapäevale sattus ja et ma Toronto mälestusjumalateenistuses ei saanud osaleda, küsisin sõbrannalt, kunas Ferguse United kirikus jumalateenistus algab ja seletasin talle oma põhjuse, et soovin seda päeva kirikus meenutada ja mõelda nendele – klassikaaslastele, tuttavatele, kõigile, kes 1941. a. 14. juunil Siberisse teed alustasid, kust vähesed vigastena ja muserdatuna Eestisse tagasi said.

Päikesepaistelisel 14. juuni pühapäeval kohtasin sõbratari ja tema Ferguses elavat perekonda Melville United kirikus. Peale jumalateenistust oli palju sõnavõtjaid altari ees asuvas kõnepuldis, kus mitmesuguseid teateid kirikulistele edasi anti. Minu üllatuseks tõusis mu kõrval istuv sõbratar üles ja läks puldi ette. Üllatus läks aga aina suuremaks, kui ta minu nime nimetas, põhjust, miks ma Ferguses elan ja edasi põhjust, miks ma kirikus olen. Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks oli tema lühike täpne ettekanne 14. juuni sündmustest Eestis.

Pärast jumalateenistust oli all kiriku saalis seltskondlik koosviibimine, kus paljud kirikulised mind kõnetasid. Keegi küsis koguni, kas ma olin ka küüditatu. Sõbratari pojaga arutasime pärast ema sõnavõttu Ferguse kirikulistele ja leidsime, et see oli suurepärane Eesti ja tema kohutava lähimineviku tutvustamine. Kindlasti paljud ei teadnud, kus Eesti asubki, nagu ka paljud eestlased ei tea, kus asub näiteks Columbia.

Mina olen praegugi ülevas meeleolus, et mul oli võimalus Ferguse kanadalastest elanikele tutvustada Eestit ja just tema kohutavat minevikku.

Märkmed: