Lugeja südamlik kiri: maale kolides oli alguses kõik hästi, siis hakkas aga allamäge minema. Täna vaatan aknast välja ja kurbus on hinges (1)
Eestlased Eestis 12 Apr 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
12. aprill 2015
 - pics/2015/04/44759_001.jpg

Delfi lugeja
Maru küla
Foto on illustreeriv.
FOTO: Rauno Volmar
http://rahvahaal.delfi.ee/news...
Ma isegi ei tea, mis kokkuvõtteks pani istuma arvuti taha ja kirjutama neid ridu. On see mess „Maale elama“, artikkel Delfi leheküljel uue maa-ameti juhi Tambet Tiitsu naeratava näoga või väljas toimetavad nukrad külaelanikud...

Kolisime maale elama pea 12 aastat tagasi. Olin alguses sellele põlise linnaelanikuna väga vastu. Mehe tungival soovil võtsime siiski suuna linnast välja väiksesse külakesse, et vaadata üle pakutav ridaelamuboks. Külake asub linnakärast 36 km eemal.

Ilm oli kevadiselt ilus: linnud laulsid, päike säras taevas ja lilled õitsesid värskel rohelisel murul. Vastu võttis meid lahke pererahvas, kes asus usinalt tutvustama pakutavat elamist. Otsustada ei olnud raske. Väike tütreke läks teisele korrusele, valis endale toa ja ütles konkreetselt, et see on nüüd tema tuba.

Lisaks suurematele ruumivõimalustele oli võimalus astuda paljajalu uksest välja ja toimetada pisikesel aiamaalapikesel. Väike 9-klassiline mõisakool asus 1,5 km kaugusel, seal oli ka postkontor ning kummalegi poole külast 1,5 km kaugusel väikesed külapoed. Kõik oli olemas, mis on eluks hädavajalik. Boonusena toredad naabrid ja külarahvaga ühised toimekad ettevõtmised.

Infoks veel küll, et aiamaa tükike asus riigi reservmaal. Kui käisime vallas uurimas, kas on võimalik see tükike endale osta, vastati, et see pole võimalik, kuid ega sellega niikuinii midagi ka ei tee, seega kasutage rahulikult.

Olime oma eluga rahul. Lastel oli kool ligidal, koolis tegusad õpetajad ja vajadusel pikapäevarühm. Meil oli väike aiamaalapike oma tilli/lilli ja marjadega, terrass grillimiseks ja piiramatu jalutamisvabadus värskes õhus.

Ja siis hakkas kõik minema allamäge. Poeg lõpetas mõisakooli 9. klassi, kuid kohe tuli seejärel info kooli 6-klassiliseks tegemisest. Positiivse asjana oli lisatud lasteaiarühma tegemine. Ei aidanud kohalike elanike allkirjad ega hoolekogu vastuväited. Tütar lõpetas mõisakooli juba 6. klassis ja oli sunnitud edasi õppima minema 15 km eemal asuvasse alevikooli. Hommikul viis koolibuss ja õhtul tõi koolibuss ja kui tunnid lõppesid varem, istus laps koolitrepil ja ootas bussi.

Tänapäev. Postkontor lõpetas tegutsemise. Kui tuleb pakk, läheb see 20 km eemale Kosele, kuhu väga harva satud. Boonusena pandi keset küla elanikelt küsimata säravad oranžid postkastid põhjendusega kirjakandja turvalisuse huvides, kuna kaks astet treppi on libedad ja ohtlikud. Arusaadav, kui kirjakandja riietuseks on minikleit ja kõrge kontsaga kingad. Omniva kirja kohaselt on see ka töötajatele antud tööriietus.

Poed on lõpetanud tegevuse. Esimesed lähedal asuvad poed asuvad alevikes ehk 20-25 km kaugusel. Enamuse vajalikku toidukraami ostame ikka linnast. Kuid mis saab vanematest inimestest, kes linna ei pääse? Jah, tuleb ka kord nädalas lafka, kuid mis seal on või kas seal peale hinna midagi on?

Mõisakool on täna veel 4-klassiline. Lisaks on juurde ehitatud kaks lasteaiarühma.

Eelmise aasta novembris said osad elanikud vallast kirja, kus Maa-ameti käsul paluti vabastada riigile kuuluvad aiamaad. Novembris? Kuhu me paneme novembris aastakümneid hooldatud põõsad, lilled, taimed? Kas meil on võimalus osta see maa või on sellel juba ostja olemas, et see otsus nii äkki tuli? Jäime lootma vastutulelikkusele kevadeni.

Aprilli alguses ilmusid taas Maa-ameti ranged kirjad aiamaa väravatele, kus paluti 20. aprilliks maad vabastada ja peale seda kuupäeva on keelatud nendele maatükkidel hetkel toimuv omavoli.

Täna vaatan aknast õue ja hinges on kurbus. Inimesed, kes on aastakümneid omavolitsenud oma aiamaadel ja kasvatanud seal suureks õunapuud ja marjapõõsad, istutanud püsililli ja saanud enda jaoks esimese rohelise, saevad täna maha oma suured õunapuud ja kaevavad välja lillepüsikuid. Inimesed on vaiksed ja õnnetud. Mis järgmiseks?

Eelmisel aastal sai meie küla Harjumaa aasta küla auhinna. Auhind tuli tänu külarahva ühisele tegutsemisele ja tegemistele. Kas meil on veel jõudu ja eelkõige tahtmist edasi minna? Kas me suudame hoida noori kodukohas ja säilitada küla? Kas me suudame hüüda välja loosungi: maale elama?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 25 2018 - igas kodus
Kooslaulmine EV100
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus