Pole just palju maailmanimega arhitekte, kes Eestiga seotud. Mees, kelle lemmikuiks ehedad materjalid – betoon, tellis, puu, ja monumentaalsus ning stiilipuhtus, on seda ometi: USA arhitekt Louis Isidore Kahn (sünninimi Itze-Leib Schmuilowsky) sündis 5. märtsil (vana kalendri järgi 20. veebruaril) 1901 Kuressaares ja suri 17. märtsil 1974 New Yorgis.
Louis Kahni isa Leib Schmuilowsky (hilisema nimega Leopold Kahn) oli finantsametnik. 1906. a emigreerus pere USAsse. Kahn kasvas üles Philadelphias ja sai USA kodakondsuse 1914. a. Ta õppis Pennsylvania ülikoolis (lõpetas selle 1924) ning aastail 1928–1929 täiendas ennast Euroopas. Samas ülikoolis oli Kahn ka professor aastast 1955.
Omaenda arhitektuuribüroo asutas Kahn 1948. aastal.

Sündis Saaremaal või mitte?
Pikka aega oli seis Kahni sünnikohaga ülimalt segane. Kahn ise rääkis oma eluajal küll sünnimaast üsna palju (eluaegsed põletusarmid näos olid tema enda sõnul saadud sünnisaarel üle jaanitule hüppamisest), mingeid ametlikke tõendeid sünnikoha kohta aga ei õnnestunud peale tema surma pikka aega leida. Kahniga alates 1957. a Ameerikas koos töötanud eestlasest insener August E. Komendandil (1906-1992) oli meeles, et Kahn mäletas oma sõnul ka sünnimaa valgeid öid, kiviseid randu ning eineid, mis koosnesid väikseist punaseist kartuleist ja lestakalast (viimane sõna olevat tal elu lõpuni meeles olnud). Ning Kahni kui arhitekti kujunemisel arvatakse olevat oluline osa just monumentaalsel ja stiilitäiuslikul Kuressaare linnusel.
Kuigi Louis Kahn lahkus Saaremaalt 5-aastasena, ei jäänud see tal viimaseks korraks sünnipaika näha. Oma mälestuslikes märkmetes (avaldatud 1962) kirjutab arhitekt, et 1928. a toimunud pikal Euroopa-reisil veetis ta ligi kuu Saaremaal, elades vanaema juures.
1990. aastate algul käisid Saaremaal Louis Kahni jälgi otsimas ka Kahni elukaaslane Anne Tyng ja Texases asuva Kimbelli Kunstimuuseumi (see on üks Louis Kahni projekteeritud hooneid, kus nüüd tegeldakse ka tema loomingu uurimisega) kuraator Patricia Cummings Loud, aga ei leidnud suurt midagi. Alles 2000. a sügisel teatas Patricia Cummings Loud USA immigratsiooniameti arhiivis tehtud avastusest: riiki saabudes oli Kahnide perekonnanimi veel Schmuilowsky. Kahni nimi saadi naturalisatsiooni korras alles 1914. a mais.
2005. a avastas Eesti Arhitektide Liidu direktor Ingrid Mald-Villand, et Louis Kahni vanemate abielu sõlmiti Riias 1900. aastal. Läti Ajalooarhiivi tehtud järelepärimine aitas edasi jälgi ajada. Selgus, et pere kõigi laste (Louis Kahnil oli õde Saara, sünninimega Schorre, ja vend Oscar, sünninimega Oscher) sünnikohana on sünniregistrisse kirjutatud Pärnu. Tõenäoliselt seetõttu, et väikeses Kuressaares ei olnud juudi kogudust ja sünnid registreeriti suuremas naaberlinnas.
Miks Kahnid (tollal veel Schmuilowskyd) Kuressaarde kolisid, pole täpselt teada, aga ilmselt oli peapõhjuseks see, et seal elas juba ees hulk nende sugulasi.

Kahni mõjud Eestis ja Kanadas
Kahni looming on tõeliselt monumentaalne. Arhitekt armastas ehedaid materjale – betooni, puitu ja tellist, ning geomeetrilisi vorme: ring, ruut, kolmnurk.
Lisaks USA-le võib 20. saj üheks olulisemaks arhitektiks peetud mehe loomingut näha ka Indias, Bangladeshis, Nepalis. Tema tippteoste hulka kuuluvad näiteks Kimbelli Kunstimuuseum USAs Texase osariigis, Bangladeshi Rahvusassamblee hoone Dhakas, Yale'i kunstigalerii New Havenis Connecticuti osariigis USAs.
Palju töid jäi Kahnil siiski ka vaid paberile – ta ei olnud eriti hea oma ande müüja. Teiste hulgas on Kahni ellu viimata tööde hulgas ka Lenini monument, mille ta projekteeris 1933. a. Too monumentaalne hiigelkuju pidanuks kõrguma Peterburi sadama kohal.
Kahni ideedel ja ehitistel on olnud palju järgijaid. Tugevalt Kahni-maiguliseks peetakse näiteks Moshe Safdie, Robert Venturi, Renzo Piano, Tadao Ando, Peter Zumthori, David Chipperfieldi, Rafael Moneo, Steven Holli, Tod Williamsi ja Billie Tsieni, Alberto Kalaschi, Romaldo Giurgola, Mario Botta, Sverre Fehni jt loomingut.
Kui hoida silme ees Kahni tehtut, tuleb Eestis esimese asjana pähe Linnahall. Ja siis Rahvusraamatukogu. Mõlema autor Raine Karp on aastaid tagasi ise küll Louis Kahni arhitektuuribürood USAs külastanud, kuid samas ka väitnud, et tema enda looming Kahni-mõjuline siiski pole. Tegu olevat lihtsalt kokkusattumusega, sest mõlemale on omane raskepärane arhitektuur.
Ka kunstiajaloolane Mart Kalm on öelnud, et tema arvates Eestis teadlikke Kahni-järgijaid sisuliselt pole. Kuid temagi nõustub, et pisut sarnasust Karbi loomingul Kahni omaga siiski on. Kalm on pisut ühist Kahni loominguga leidnud ka praeguseks lammutatud Jõhvi kultuurimajas ning Tartu ülikooli raamatukogus.
Ka Kanadaga Kahnil töiseid kokkupuuteid polnud. Küll tegi ta 1930. aastatel pikema reisi mööda Põhja-Ameerikat ja Kanadast on pärit mitu tema pliiatsi- ja söejoonistust, mis hiljem ka näitustel väljas olnud.
Niisiis, Kanadasse ei ehitanud Kahn midagi, aga tema mõjutusi on siingi tunda. Näiteks Jack Diamond, kelle töö on Toronto uus ooperimaja ehk Four Seasons Centre (avati juunis 2006), täiendas1962. aastal õpinguid Pennsylvania Ülikoolis, on üks neist, kes seejärel on alati kinnitanud: Kahn on minu peamine inspiratsiooniallikas.
Toronto kunstigalerii (Põhja-Ameerika üks suuremaid kunstigaleriisid Art Gallery of Ontario, taasavati 2008) rekonstrueerinud arhitekt Frank Gehry on öelnud, et tema esimesed tööd olid tublisti mõjutatud Kahni loomingust.
2006. a toimusid Kuressaares esimesed Louis Kahni päevad. Siis esilinastus Eestis ka film „My architect. Son's journey“ (2003), mida esitles Kuressaare Linnateatris filmi autor Louis Kahni poeg Nathaniel Kahn. Filmis jutustab arhitekti poeg oma isa tundmaõppimisest ja andestamisest tema arhitektuuri kaudu. Film esitati 2004. a dokumentaalfilmide kategoorias Oscarile ja on pälvinud mitu mainekat festivaliauhinda.

****

Louis Kahni tippteoseid
*Yale’i ülikooli kunstigalerii (1951-1954)
*Jonas Salki instituut Californias (1959 -1966)
*Dhaka Rahvusassamblee Bangladeshis (1962 -1974)
*Phillips Exeteri akadeemiline raamatukogu (1965 -1972)
*Kimbelli kunstimuuseum Texases (1967 -1972) jpt

Märkmed: