Nädala portree Kunstnik Sara Mall Johani elab USA Läänerannikul Washingtoni osariigis Olympia poolsaarel Chimacumis, metsade keskel. Selles paigas on elanud põlisrahvad ja seal on alati tähtsal kohal olnud lõhekala, andes elanikele nii toitu kui olles kohale hingeks, millega on seotud põliselanike usk ja traditsioonid. Sara Mall on sündinud Rootsis Lundis, kuhu ta vanemad olid Eestist põgenenud, kasvanud Kanadas ja elanud üle 30 aasta nimetatud paigas Ameerika Läänerannikul. Oma hingesugulust lõhekalaga põhjendab ta sellega, et on sündinud Kalade tähtkujus. Nii on ta oma kodukohas aastakümneid võidelnud lõhekala säilimise eest; ta on sellega tegeleva grupi Wild Olympic Salmon asutajate hulgas ning ka tema loomingus on sel kalal väga tähtis koht. Sara Malle looming on mitmekülgne: ta on skulptor, graafik, disainer, ehtekunstnik, fotograaf; ta on alati olnud vabakutseline, suutmata tugeva isiksusena kellegi alluvuses töötada ja hinnates väga loomingulist vabadust.
Sara Mall Johani ja tema abikaasa Tom Jay ühine ettevõte kannab nime The Lateral Line, kus on nii stuudio kui valukoda, mis asuvad nende kodukohas, töö ja isiklik elu on tihedalt seotud. Abikaasad töötavad
team’ina, olles vabakutselised skulptorid. Nende skulptuure, millest enamus on mütoloogilistest teemadest tuletatud, asub paljudes linnades ja parkides üle Lääne-Washingtoni osariigi, Sara Mall märgib, et nad olid kaotanud kontrolli nende arvu üle, saades hiljuti teada, et avalikes kohas olevaid töid on kokku 30! Osad on nad loonud koos, osad eraldi, ja mitmed oma tööd on Sara Mall saatnud ka Eestisse.
Kohtusin Sara Mallega tänu tema headele sõpradele Torontos, kus ta jaanuaris külas viibis, siirdudes edasi Montreali, kus elab tema 27aastane poeg Dru Oja Jay, kellega, nagu ilmneb jutust, on emal väga lähedane side. Poeg sündis nende kodus, küünlavalgusel, abiks vaid ämmaemand; Sara Mall räägib, et ta usaldas iseennast ja oma intuitsiooni, mis on talle väga tähtis. Kui poeg oli 10kuune, sündis naisel idee: ta peab tegema suure, S-kujulise lõhekala skulptuuri, jäädvustamaks seda paigale nii üliolulist liiki, kes on toitnud paikkonnas paljusid põlvkondi. Sealt kasvaski välja ühiskondlik grupp Wild Olympic Salmon, mis on teinud palju tööd lõhekala ja sellega seotud kultuuri säilimise nimel.
Koht, kus Sara Mall koos abikaasaga elab, on üksik ja eraldatud; väikelinn asub 20minutilise sõidu kaugusel, Seattle’isse minekuks kulub mitu tundi. Mütoloogia annab sealsele loodusele omamoodi pildi. Kunstnikepaar ei vaja eksisteerimiseks suuri poode ega suurlinna, olles oma elu korraldanud nii, et nad tunnevad end seal looduse keskel ülimalt hästi. Nad on varem pidanud palju loomi, kaasa arvatud hobuseid, kellest üks elas 38aastaseks. Oma hobusearmastuse ütleb Sara Mall olevat pärinud Rootsist, kus on üldse inimeste ja hobuste vahel väga hea vahekord. Rootsist Kanadasse tuli ta 4,5aastasena ja varases lapsepõlves kogetu jätab oma jälje. Toosama vanaks elanud hobune ongi olnud Sara Mallele inspiratsiooniks pronksskulptuuri „Briar & Brink“ loomisel, kus on kujutatud moodsa Rootsi kõige kuulsamat hobust ja ratsanikku, kes siirduvad 2008.a. olümpiale, mis on neile kolmas.
Kool on Sara Malle perekonna kodukohas olemas, kuigi poeg oli mitu esimest kooliaastat koduõppel. Siis soovis ta kooli minna, ja vanemad on alati aktsepteerinud poja soove. Dru Oja räägib head eesti keelt ja seda tänu emale, kes esimesed 18 eluaastat ei kõnelnud pojaga ainsatki sõna inglise keelt, pidades seda ainuvõimalikuks mooduseks poja eesti keele omandamiseks. Ei ela ju seal lähikonnas eestlasi ja ega eestikeelne kirjanduski kättesaadav polnud. Nii kasvas Dru Oja paralleelselt kahe keele peal, rääkides emaga ühte ja isaga teist keelt. Ema viis poja Eestisse, kui ta oli 8aastane selletõttu, et ta vastas ükskord emale inglise keeles. Oli aeg talle tõestada, et eesti keel on laiemalt tähtis kui ainult ema-poja vaheline kõne. Kui poiss paariaastaselt esmakordselt Seattle’i eestlaste sekka viidi, hakkas üks mees temaga seal juttu ajama, ja hiljem poeg ütles, et aga see ei ole ju naine! Nii oli poiss aru saanud, et eesti keel on justkui naiste keel, sest seda räägib ema. Laste loogika on ju äärmiselt huvitav. Lõbusa loo pojast räägib Sara Mall ka seoses jõuluvanaga: nimelt olnud isa vastavates riietes, arvamata, et väike laps teda ära võiks tunda, kui 2,5aastane poeg küsis, et mida isa seal toimetab?
Kui poeg jõudis keskkooliikka, veetis ta aasta vahetusõpilasena Belgias. Ülikooli otsustas ta minna New Brunswick’i ja praegu elab ta Montrealis, töötades
web-site disainerina ja toimetades üht alternatiivset
non-profit internetiajalehte (dominionpaper.ca).
Mis Eestisse puutub, siis on see maa olnud alati Sara Malle südames ning ta on käinud seal mitmeid kordi. Sara Malle neiupõlvenimi on Peek, Johani oli hoopis tema ema neiupõlvenimi, mille ta otsustas võtta peale ema surma kodumaa taasvabanemise eelpäeval. Ta nimelt tundis, et kuna ta on kaua kandnud isa perekonnanime, peaks nüüd kuidagi tasakaalu looma. Sara Malle vanaisa Hans Johani oli Olustvere põllutöökooli esimene direktor, kes vahistati ja suri noorelt. Aastaid tagasi palus kool Sara Mallel valmistada tema vanaisa büst. Vanaisa polnud ta kunagi kohanud, nii palus ta pojal ülikoolist kodus olles kuus päeva järjest iga päev tunnikese modellina poseerida, kelle portreest tuletas siis vanaisa oma. Valmistatud vaha, mida on büstist kergem kanda, viis ta Eestisse, millest lasi sealses valukojas büsti valada, mis asub nüüd Olustvere koolis. See reis oli Sara Malle jaoks nagu tagasitulek.
Sara Mall töötab iga päev. Teisiti ta ei oska. Muide, erialalt on ta hoopis õpetaja, kuid aastase töötamise järel leidis, et see töö pole tema jaoks. Kunsti on ta õppinud rohkearvulistel kursustel, sealhulgas kolm aastat Ontario Muuseumis, ja varakult küpses otsus, et see saabki tema tööks. Töötamata olla ei saa ta ka reisil: päev enne meie intervjuud oli ta teinud Torontos büsti oma sõbranna Mare-Lii Eelnurme emast Erika Sootsist, Montrealis teeb ta büsti ühest 95aastasest naisest. Nagu ta väidab, meeldib talle jäädvustada just vanemaid inimesi.
Sara Malle ja tema abikaasa praeguseks tööks on legendaarse keskkonnaaktivisti ja matkaraamatute autori Harvey Manningu pronksskulptuur tervest inimesest, mille tellis nendelt Manningu kodulinn Issaquah (Wash.). Avatakse see 2009.a. mais, kui tähistatakse Manningu rajatud Trails Club’i 30. aastapäeva. 2006.a. novembris surnud Manningut polnud Sara Mall kunagi kohanud, nii rääkis ta tema pereliikmetega, vaatas fotosid ja tegi esmalt samuti väikese büsti tema täiskasvanud pojast, kes sarnaneb oma isaga, kui ta oli samas eas.
Elades looduse ja kunsti keskel, on Sara Malle ja Tomi maailm tihedalt nende mõlemaga seotud. Nad ei oskagi teisiti elada, ei ilma looduse ega kunstita, mis annab neile ühtaegu nii elujõudu kui inspiratsiooni. Nendest on kirjutatud mitmeid artikleid kohalikes lehtedes, pildistatud nende valmistatud skulptuure. Lisaks kunstile tegeleb Tom ka kirjandusega, tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid. Kes soovib lähemat infot kunstnikepaari loomingu kohta, võib külastada kodulehte
www.thelateralline.com 
