Eesti Elu
Loodus võtab oma
Arvamus 06 May 2011 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kevad on käes ja see tähendab jälle aiatöid. Olen uhke, et minu ehitatud terrassid meie maakodu juures on talve suurele lume- ja jääkoormusele vastu pidanud. Maja ees olevale terrassile oli kogunenud nii suur lumekuhi, et naabrimees Karl tuli seda lausa traktoriga ära ajama just enne sulailmade tulekut. Paljud inimesed olid sel kevadel tõsiselt mures võimaliku rohke sulavee tõttu. Lõuna-Eestis Antslas olidki väikesed üleujutused.

Mõned teadlased on avaldanud arvamust, et maakeral on kohti, kus inimesed ehk ei peakski elama, arvestades kõiki neid juhtumisi, mis mitmeid paiku erinevates maailmanurkades on tabanud, kõige kohutavamalt viimati Jaapanis. Minu meelest on sellel jutul oma iva sees.

Kas mäletate üleujutust Pärnus mõned aastad tagasi? Suurvesi rikkus paljud kodud ja sealsed kinnisvarahinnad langesid tohutu kiirusega. Kuna pikki aastaid oli veetase Pärnus olnud normaalne ja üleujutusi ei esinenud, siis unustasid inimesed ettevaatuse, maju ehitati veele liiga lähedale ning ei tehtud väljagi mineviku õppetundidest.

Õnneks jäid sel kevadel suuri kahjusid põhjustavad üleujutused Eestis olemata, Tartu sai arvatavasti kõige rohkem kannatada.

Ameerikas on juba alanud tornaadode aeg. Üsna hästi on teada tornaadode tekkekohad ja nende liikumisteed. Elanikud on ehitanud keldrid, kuhu looduskatastroofi eest varjuda. Kui aga juhtub, et nende majad hävivad, ehitatakse põikpäiselt samale kohale jälle uus maja ja siis jälle uus maja. Nii aastast aastasse.

Oletagem, et mingi väikese kommuuni elanikud pole juba pikemat aega näinud, et raudtee, mis nende külast läbi läheb, seisab kasutult, ükski rong pole seal pikemat aega sõitnud. Aasta pärast otsustab mõni tarkpea ehitada raudteerööbastele mingi onnikese. Miks mitte? Raudteerööpad on kindlaks vundamendiks, lisaks juhivad teeäärsed kraavid koguneva vee lobudiku eest ära ja hoiavad seda kuivana. Möödub veel mõni aeg ja naabrid märkavad, et midagi hullu seal pole juhtunud ja ehitavad ka rööbastele oma onnid. Lõpuks on kogu kommuun kolinud raudteerööbastele. Mõned ettevõtjadki otsustavad siia investeerida ja kommuun saab ehitada koole, haiglaid ja muud ühiskondlikuks eluks vajalikku nendele samadele rööbastele.
Majandus õitseb ja kõik paistab minevat suurepäraselt, kui täiesti ootamatult tuiskab teadmatusest välja rong! See rong purustab kõik elus ja eluta oma teel. Kogukonna unistused, eesmärgid, lootused ja ka perekonnad on ühe silmapilgu jooksul lõhutud. Mis juhtub edasi? Peaminister kuulutab välja leinapäeva ja riik eraldab majandusliku abi kannatada saanud piirkonnale. Samadele raudteerööbastele ehitatakse uued majad ja uued koolid ning avaldatakse lootust, et rong enam sinna piirkonda ei satu.

Kas kogu see lugu tundub tobe? Minu meelest mitte rumalam kui see, mis toimub maailmas praegu. Näiteks San Francisco pilvelõhkujad Saint Andrease maalihkel on nagu ajapommid, nii nagu on ajapommid miljonid ehitised mitmetel maalihetel. Kodud, mida perioodiliselt lõhuvad orkaanid Texases ja Louisianas, peaks mujale ehitatama, mitte aga uuesti püstitatama samasse kohta. Loodusel on komme võtta tagasi see, mis kuulub talle.

Kogu asja ebameeldiv külg on, et see võib mõjutada inimeste juurdevoolu Eestisse, mida peetakse maailmas looduslikus mõttes üheks kõige riskivabamaks elukohaks. Vähemasti mina olen seda ettenägelikult juba teinud ja siia kolinud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus