Lõhestunud Eesti SIRP
Arvamus 25 Aug 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Lõhestunud Eesti
Oleme minetanud uhkuse oma väike-olemise ja ainulaadsuse üle.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid...

Mathura

Mäletan veel aega, kui Eestis hakati taas tasahilju rääkima iseseisvusest. Mäletan, kuidas kihutasime venna Mosk­vitšiga osa saama Balti ketist ja meie 150 km/h sõitnud autode kolonnist kihutasid teised veel mööda. Keegi ei tahtnud seda hetke maha magada, kõik tahtsid kinnitada, et „meie maa on meie kätes”. Ja kes ka kohale ei jõudnud, sai sest tundest ikka osa – õhk oli muutuste tulekust pinevil. Selleks hetkeks oldi tõesti valmis kas või kartulikoori sööma, peaasi et saaks oma vabaduse tagasi. Me kõik tahtsime seda.

Järgnenud veerandsajandi jooksul on selgunud, et see, mida igaüks tahtis, ei olnud siiski päris üks ja sama. Jah, me kõik tahtsime vabadust, aga see, mida vabadus meile tähendas või milleks me seda üldse ihkasime, võis olla väga erinev. Seepärast ei saa ka praegu me kõik ühtemoodi vastata, kui küsitakse: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” Küllap oli neid, kes tahtsid – vastasel juhul poleks selline Eesti teostunud. Aga mitte kõik ei soovinud samasugust riiki ning seepärast tundub ka aus tunnistada, et tänapäeva Eesti on vaid üks võimalikest variantidest, tunnistada, et Eesti on lõhestunud.

Üks Eesti lõhenemise lihtsaid ja ilmekaid näiteid on minu meelest Paluküla hiiemägi Raplamaal. Tegu ei ole küll kuigi ainulaadse paigaga Eesti looduslike pühapaikade hulgas, ent hiiemäe teeb eriliseks selle ümber puhkenud laialdane poleemika, mis on praeguseks kestnud juba tosin aastat. Palukülas põrkuvad eriti selgelt kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist oma maale ja maastikule: nimetagem neid empaatiliseks ja utilitaristlikuks. Ühel puhul nähakse paika kui elusolendit, elusat maastikku, mille väärtuse ja tähenduse määravad selle pärimuslikud ladestused ja paiga enese vaimsus. Teisel puhul on maa ainus väärtus selle materiaalne tulusus, mistõttu pole inimesel ka sisemist takistust seda praktilisel eesmärgil ära kasutada. Nende kahe lähenemise keskele võib tinglikult paigutada veel esteetilised kaalutlused.

Nõnda oli ka meie vabadusega: mõni tahtis seda selleks, et oma maad enda tarbeks tulusalt ära kasutada, teine selleks, et seda kaitsta ja alles hoida. Mõlemad tahtsid üht ja sama, aga vastupidistel põhjustel. Mõnevõrra samamoodi on maa ja loodusega suhestumisest kõnelenud ameerika kirjandusteadlane George Handley, kes nendib, et inimene näeb looduses enamasti kas pääseteed ajaloost ja vastutusest, majanduslikku tuluallikat või inimajaloo ja kohapärimuse talletajat.1 Handley toob näite Tšehhovi „Kirsiaiast”, kus pereemale on kirsiaed eeskätt nostalgiliste mälestuse asupaik, sellal kui noor tõusikust Lopahhin ei näe kirsiaial muud väärtust, kui et selle saab maha raiuda ja suvilakruntideks müüa. Kuhugi nende kahe nägemuse vahele jääb Trofimovi seisukoht, kelle arvates tuleks selleks, et olevikus elada, esmalt lunastada oma minevik ehk antud juhul mõista kirsiaeda talletatud möödanikku.

Palukülas toovad utilitarismi pooldajad oma seisukohtade põhjenduseks arvamuse, et ega seal mäe peal enam keegi vanu kombeid niikuinii ei järgi. Nende vastustajad aga ütlevad, et vahet pole, kui palju keegi seal vanu rituaale järgib või mitte: küsimus on põhimõtteline ja seisneb selles, kas meile ei võiks jääda paiku, mida me ei käsitle ainult utilitaristlikult – paiku, millel me laseme olla ja säilida vaimse väärtusena, oma ajaloo ja pärimuse talletajana, ja seda ka siis, kui paika annaks muul moel ära kasutada. Sest on ju irooniline, et meie esivanemate pühas paigas on maapinda nüüd üles kooritud ja asendatud rohi paiguti kunstmuruga, millel disc-golfi mängida.

Loodusetunnetus ja rahvastiku väljaränne

Eesti taasiseseisvusajal on minu üks huvitavamaid tähelepanekuid see, et inimese vaimsed valikud muutuvad riigikorra vahetudes üsna vähe: see, kes orienteerub vaimsetele väärtustele, teeb seda mingil moel iga võimu all, aga keda need ei huvita, ei huvitu nendest enamasti ka poliitilise vabaduse tulles. Ainus, mis muutub, on vahendid ühtede või teiste huvide teostamiseks.

Paluküla juhtum näitab, kuidas osale meie hulgast on oma maa – oma looduse ja pärimuse, oma keele ja kultuuri viljelemine, tunnetamine, säilitamine ainus, mis Eesti iseseisvust mõtestab, ainus, mis teeb Eesti erinevaks muust maailmast. See poleks enam Eesti, kus ei kõnelda ja kaitsta eesti keelt, eesti kultuuripärandit, Eesti loodust ja eestlaste eripärast viisi loodust mõista ja tunnetada. On ka teisi, kellele see maa on lihtsalt elu- või majanduskeskkond, koht, kus nautida materiaalseid ja meelelisi hüvesid. Maa vaimne mõõde on sellest vaatepunktist kas igand või enesesisendus – oluline on ju „heaolu” ja seda heaolu määratletakse pelgalt materiaalse väärtusena.

Selle tõdemuse valguses on huvitav vaadata ka üht meie viimaste aastate poleemilisemat küsimust, rahvastiku väljarännet. Mulle tundub, et väljarändest kui sellisest ei ole meil pääsu. Seda me ju lõpuks soovisimegi pärast viit aastakümmet raudse eesriide taga: et piirid oleksid lahti, et maailm oleks meie ees avatud. Lisaks on Eesti taasiseseisvuse aeg olnud piisavalt pikk, et mõista, kuidas loodetud paradiisi siin niipea ei saabu, kui üldse kunagi. Neid, kes lahkuvad Eestist parema elu järele, võib raske olla kinni hoida. Kinni hoida tuleks pigem neid, kes ei lahku mitte ahvatluse pärast, vaid meeleheitest, neid, kellele majanduslikust heaolust on olulisem intellektuaalne ja vaimne keskkond, neid, kellele on tähtis, et kultuur selle sõna kõige laiemas mõistes teostuks tänu iseseisvale riigile ja mitte selle kiuste. Loovat ja vaimueliiti ei hoia kinni mitte niivõrd palk kui nende tegevust soosiv keskkond.

Eestlaste väljarände peegelprobleemiks on pagulased. Küsimus ei olegi siin mu meelest niivõrd selles, kas kedagi aidata. Muidugi võime me aidata, nagu kunagi on aidatud meid. Aga ometigi peaksime just tänu oma paguluskogemustele teadma ka seda, et pagulane jääb võõral maal alati võõraks, see, kellele ka võõras maa saab omaks, on alles teine, tõenäolisemalt kolmas põlvkond. Seepärast on ka pagulaste küsimust ekslik käsitleda ainult utilitaristlikust seisukohast, justkui oleks nende materiaalsete vajaduste rahuldamisega kõik lahendatud.

Rekoloniseerimine

On mõnevõrra üllatav, et Eestist on siiamaani suhteliselt vähe räägitud kui postkoloniaalsest ühiskonnast. Omajagu tuleneb see kindlasti asjaolust, et postkolonialismi teoreetikute hulgas ei ole ikka suudetud lõpuni kokku leppida, kas postsovetlik ühiskonnaruum kuulub postkoloniaalsete hulka või mitte. Segadust võimendab seegi, et kui tavaliselt on diskursuse eesotsas just endised koloniseerijad, siis antud juhul ei ole koloniseerija kolonisatsiooni fakti sisuliselt veel tunnistanudki. Ja ometigi tundub Eesti postkoloniaalsusele raske lõpuni vastu vaielda.

Epp Annus pakkus 2007. aastal viis kriteeriumi postkoloniaalse olukorra määratlemiseks: a) võõras võim, b) rahumeelne kooseksisteerimine võõra võimuga, c) võõras võim kannab endas valgustaja rolli, d) enese alaväärtuslikkus koloniseerija ees ja e) alistatu kogemus kui kohaliku kultuuri oluline tahk.2 Võõras võim on valitsenud siinset maad suurema osa selle teadaolevast ajaloost, sagedaste rahvarahutuste puudumist võib tinglikult pidada rahumeelseks kooseksistentsiks (ehkki läbinisti rahumeelset kolonisatsiooni on raske ette kujutada); kahtlemata on ka siinsed koloniseerijad ühel või teisel moel uskunud enda valgustaja rolli (kogu sovetliku mõtteviisi üks kindlamaid pidepunkte on ju kinnihoidmine enese kui „vabastaja” rollist) ja suhestumine alistatu kogemusega on keskseid küsimusi kogu viimase aastasaja Eesti kultuuris. Keerukam on ainult küsimus eestlaste alaväärsustundest koloniseerija ees. Keerukam on see aga vaid seepärast, et Eesti postkoloniaalsuse tunnuseks ei ole mitte püüd saada oma koloniseerija sarnaseks, vaid soov muutuda temast võimalikult erinevaks. Paradoksaalselt oleme me seda eesmärki aga teostanud enese rekoloniseerimise kaudu oma viimase koloniseerija polaarse vastandiga. Koloniseerija kohalolu on Eesti puhul loonud meisse alaväärsustunde mitte oma tegeliku, vaid ihaldatud koloniseerija ees.

Üheks silmatorkavamaks näiteks sellest on inglise keele ja amerikanismide küllus meie igapäevases ruumis ja keelepruugis: selles kajastub naiivne usk, nagu oleks võõrkeelne nimetus juba iseenesest kaalukam ja tähendusrikkam. (Mõelda võib kas või äri- ja meelelahutuskeskuste nimetustele.) Eesti keel näib vaata et risustatum ja ohustatum, kui ta oli seda nõukogude aja lõpus. Kasutataks meie ümber praegu sama palju venekeelseid ümbernimetusi, oleks sellest juba ammu tõusnud tuline poleemika.

Enese välisest rekoloniseerimisest on aga veel olulisem meie ideeline rekolonisatsioon. Meie taasiseseisvusaja alguse mõttemallid nagu „väike on ilus” näivad niivõrd aegunud, et oleme unustanud nende olemasolu. Igati postkolonialistlikult oleme minetanud uhkuse oma väike-olemise ja ainulaadsuse üle; oleme tahtnud saada osaks millestki suurest, saada sellisteks nagu kõik need teised, kellesarnased me nõukogude ajal olla ei tohtinud. Paljuski näitab see aga, et me ei tea endiselt, kes me ise tegelikult oleme või kes me üldse tahaksime olla. Nõnda olemegi uhkemad oma nutitelefonide ja e-ühiskonna kui oma põlismetsade ja allikate üle ning võõrandume omaenda maast.

Suur narratiiv

Viimasel aastal või paaril on hakatud palju rääkima Eesti suurest loost või narratiivist, uuest suurest sihist, mis meid rahvana ühendaks. Seejuures on tähelepanuväärne, et põhiliselt ongi räägitud vajadusest „suure narratiivi” järele ja vaid vähesed on julgenud mõne võimaliku „loo” ka ise välja pakkuda. Ja tegelikult on tõsi ka see, et mitmed senisedki sihid pole ühendanud kogu rahvast: Euroopa Liitu astumine ületas napilt vajaliku häältekünnise, euro omaksvõttu ei söandatudki rahvahääletusele panna, kuna see oleks tõenäoliselt põrunud. Sama võib öelda ilmselt Rail Balticu kohta, mis otsustati jõumeetodil juba enne, kui diskussioon jõudis sisuliselt alata. Võib eeldada, et NATO liikmesuse osas olnuks rahva heakskiit suurem. Nii või teisiti iseloomustab kõiki mainitud seniseid „suuri sihte” see, et need on olnud suunatud väljapoole: oleme oma edukust mõõtnud selle järgi, kuivõrd meid on aktsepteerinud mõni väline jõud. Ehk oleks nüüd aeg otsida oma uut suurt sihti Eestist enesest? Või õigupoolest tundub mulle, et me ei vajagi mingit uut sihti: me vajame pigem meeldetuletust, et eesmärk, mille nimel Eesti riik sai taastatud, ei ole veel täidetud.

Viitan siin klauslile meie põhiseaduse preambulis, mille järgi Eesti riigi eesmärgiks või ülesandeks on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Tuleb mõista, et säärast sihti ei saavutata kunagi – tegu on protsessi, mitte tulemusega. Oleme ehk unustanud, et meie poliitiline iseseisvus on vaid eeldus meie sisulisele iseseisvusele, mitte selle vääramatu garantii. Riigi juhtimisel puhtmajanduslike kaalutluste järgi on kahtlemata oma tagajärg: selleks on maa vaimne laostumine, juhtugu see siis kas või materiaalse külluse keskel. Kui meie riigi eesmärk on see, mis põhiseaduse preambulis sätestatud, siis peaks kõik riigivõimu otsused, sh majanduslikud, lähtuma seal sõnastatud väärtuste parimast võimalikust realiseerumisest. Säärast põhimõtet eirates ei ole meil pääsu tulevikust, kus varem või hiljem lakkab Eesti vaimse – aga tõenäoliselt ka keelelise ja kultuurilise – entiteedina olemast.

1 George B. Handley, A Postcolonial Sense of Place and the Work of Derek Walcott. Oxford University Press, 2000, lk 1–23.

2 Vt Epp Annus, Postkolonialismist kolonialismini. – Vikerkaar 2007, nr 3, lk 64–76.
Post Views: 2 601
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus