Tartu College’i loengutesarjas toimus kolmapäeval, 8. veebruaril järjekordne ettekanne, mis oli kokku tõmmanud nii arvuka kuulajaskonna, et ajas hirmu peale: kui loengud veel populaarsemaks muutuvad, tuleb hakata suuremat saali ehitama.
Kõnelejaks oli tuntud eesti disainer Tiit Telmet, kes on kujundanud Kanada postivalitsusele tervelt 93 postmarki. Ettekanne oli taas ingliskeelne, kuulajateks siiski peamiselt eestlased.
Kõnelejat tutvustas Tartu College’i president Jaan Meri. Ühendriikides hariduse omandanud lektor siirdus 1971. a Kanadasse, soetas siin eestikeelse ja –meelse perekonna ning asus omal alal tööle. Selle sõna puhul tõstab asjosaline ägedat protesti, millest allpool. Alustas firmas Gottschalk & Ash International, alates 1985. a enda asutatud ettevõttes Telmet Design Associates. On saanud ainsa eestlasena Kanadas [i]International Council of Designi auhinna ning 1998. a võeti ta Rahvusvahelise Graafikaalliansi liikmeks. Eraelus armastab nautida austreid (või olid need vähid), mille kindlasti õllega alla loputab. Lektor ei protesteeri, vaid kiidab öeldu muigelsui heaks.
Enne põhiteema juurde asumist kinnitab Tiit veenvalt, et disain ei ole töö, vaid eluviis. See on meeskonnategevus ja seda saab teha ainult armastusega. Rõhutab, et tema ei ole oma elus päevagi tööd teinud, vaid lihtsalt olnud truu oma kutsumusele.
Kõneleja vestles oma erialalisest tegevusest, mis loomulikult ei piirdu vaid postmarkide kujundamisega, vaid nagu sel alal ikka – igasugu sümbolid, logod (kaasa arvatud Eesti Elu/Estonian Life) jms. Postmarkide juurde sattus ta aga juba esimesel töökohal ning alates 1986. a on tegelenud sellega üsna intensiivselt. Oma saavutusi (ja ka nurjumisi) tutvustas ta ekraanile pojekteerituna, andes lisaseletusi nii töötehnikast, hindamisest kui sellega kaasnenud elamusist ja võistluspingest.
Postmarkide kujundamine toimub konkursi korras. Mitu disainerit panevad oma loomingulised võimed mängu, valminud töid võrreldakse, valitakse välja parimad ja vastav komitee annab lõpphinnangu. Selles hindamisviisis on olnud ka erandeid, nii meeldivaid kui ebameeldivaid. Nii näiteks tekkis jalgpalliklubi postmargi kujunduse käigus lahkheli klubi juhtkonnaga, kes esitas oma nõuded ja tingimused, mis olid Tiidu kunstimeelele niivõrd vastuvõetamatud, et ta kavandit muutes neist nõuetest veel kindlamalt eemaldus. Tulemus: komitee kiitis disaini heaks, kuid klubi juhtkond lükkas tagasi ja komitee andis ühiskondlikule survele järele ning taganes oma otsusest. Kujunduskunstnikule oli see moraalne võit, kuid rahaline kaotus.
Teiseks erandjuhuks oli Tiidu lemmiksaavutus – džässpianist Oscar Petersoni 80. a. juubelimark. Džässisõbrana nägi Tiit selle margiseeria kallal erakordselt palju vaeva ja vaev tasus ära. Vähe sellest, et ta võitis konkursi. Lõpphinnangu langetajaks oli armastatud pianist ise.
Nagu öeldud, ei tõrkunud Tiit tutvustamast ka oma nurjumisi. Näitas ekraanil hindamata jäänud töid kõrvuti võitnutega. Vaadake ja olge tagantjärele kohtunikud! Igast lahingust ei saa võitjana välja tulla, kuigi enamasti on Tiidul see õnnestunud. Mõnikord tekitab kaotus siiski teatud määral nördimust, eriti kui negatiivne lõppotsus kannab poliitilist ja mitte kunstilist pitserit. 1992.-1993. aastal kujundas ta taasiseseisvunud Eestile kolm postmarki, mis Eesti Postile väga meeldisid, kuid hiljem siiski tagasi lükati, sest keegi otsustas, et teeme ise, pole välisabi tarvis.
Oli juttu ka kujundustehnikast, millesse arvutiajastu on toonud märgatavaid muutusi. Üks olulisi tegureid on vajadus näha valminud disaini tegelikus suuruses. Joonistatakse harilikult mitu korda suuremana ja võib sellisena vägagi imponeerida, kuid vähendamisel selgub, et detailid on liialt kuhjatud.
Enne lõpetamist näitas lektor kaks illustreerivat lühivideot.
Kõnelejale esitati hulk küsimusi. Kui küsiti, kui tasuv on postmarkide kujundamine, siis kõlas vastus umbes selliselt, et ärgu keegi sellega rikkaks saada lootku. Kuigi tasu võib olla üsna kopsakas, siis selle jagamine kulutatud töötundidega näitab, et oled töötanud vähema kui miinimumpalga eest, eriti kui arvestada, et tasu makstakse ikkagi vaid konkursi võtnud tööde eest.
Keegi tõstis üles huvitava vigatrüki küsimuse, juhtides tähelepanu asjaolule, et filatelistide silmis muudab just see margi väärtuslikuks. Vastus oli, et selles küsimuses on postivalitsus äärmiselt ettevaatlik. Kui peaks tekkima vähimgi kahtlus, et vigatrükk on teadlikult käibele lastud, võib puhkeda hiigelmõõtmeline skandaal.
Meest, kes pole elus päevagi tööd teinud, ei lastud karistuseks ka niipea kohvi ega kringlit nautima, vaid jäeti lisaküsimuste esitajate tihedasse ringi. Igal rõõmul on oma varjuküljed.
