LOE TÄISMAHUS, mida rääkis Herman Simm enne riigireeturiks tunnistamist Estonia relvaveost!
Eestlased Eestis 27 Sep 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
27. september 2014 14:32
Toimetas Ester Vaitmaa
www.DELFI.ee
 - pics/2014/09/43212_001.jpg
ETA-5258.jpg
Herman Simm
Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Estonia relvaveo uurimiskomisjoni töö sai kaante vahele aastal 2006, räägiti 56 erinevate ametkondade esindajatega. Relvavedude kohta on andnud tunnistusi tänaseks riigireetmises süüdimõistetud Hemann Simm.
Ütluste andmise hetkel 2005. aastal töötas Simm kaitseministeeriumi julgeoleku osakonna juhina ning toona, aastal 1994, oli ta tegemas olulist karjääri sammu Harju prefektist politseiülemaks.

Tema 2005. aastal antud ütlusi on täna kuidagi kõhe lugeda, sest Simm on hiljem pärast süüdimõistmist möönud, et tema käest käisid läbi kümned tuhanded dokumendid, millega ta tegi, mida vaja. Kuuldes kutsest komisjoni ette, läks ta kõige pealt kaitsepolitsei arhiivi ja otsis selle läbi – ta väljus sealt infoga, et ametlikes paberites ei ole mitte midagi. Samas räägib ta komisjonile mõned küsimused hiljem, et selles, mid puudutab salajast kirjavahetust, teab ta täpselt, kuidas vajadusel jälgi peita. Ta viitab oma tunnistuses mitmel korral, et relvavedudest võis teadlik olla kaitseliidu 2. osakond.

1994. aastal Eesti Vabariigi territooriumilt parvlaevaga Estonia sõjatehnika väljaveo asjaolude väljaselgitamiseks moodustasid Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll nr. 42


Tallinn, Toompea

Algus: 13.01, lõpp 14.48

Juhataja: Margus Leivo

Osalesid komisjoni liikmed: Evelyn Sepp, Martti Lutsar

Kutsutud: Hermann Simm

Leivo: Kodukord on meil selline, et me anname oma külalistele sõna. 94. aastal, kui Estonia hukkus, olid sa üle võtmas Politseiametit.

Simm: sellel hetkel olin ma Harju prefekt. Kuu aega pärast seda sain ma Politsei peadirektoriks.

Leivo: kuivõrd see Estonia hukuga seotud üksus

Simm: kõigepealt kui see juhtus, siis ma kuulsin sellest hommikul kell 6 ajal. Siis tuli esimene info. Loomulikult olime šokeeritud. Samal õhtul ma sõitsin Soome, see oli nagu sellise negatiivse emotsioonidega sõit. MIda me tegime? Harju prefektina andsin korralduse läbi käia koos piirivalvega kõik rannad võimalike Estonialt pärinevate esemete leidmiseks.

Teiseks hiljem Politsei peadirektorina ma uurimismaterjalidega kokku ei puutunud, nendega tegeles otseselt hr Männik, kes töötas sellel ajal uurimisosaonnas ja seda juhtis hr Ain Seppik. Nende uurimismaterjalidega kui sellisteha ma kahjuks… nende osas ei sa ma midagi kommenteerida. Reegel on selline juht vaatab uurimismaterjale siis, kui on väga tõsised probleemid. Vastuolud või muud taolist. Uurija on iseseisev, ta kannab alles ette lõpptulemuse, aga mitte poolikut... aga ma tulin enne ära , kui see uurimine lõppes. Politseiametist ma tulin ära maikuus.

Edasi oma praeguse ameti poolest, kaitseministeeriumis. Lähen kohe sellele, sest varasemate ei ole midagi lisada. Kaitseministeeriumi-poolselt, kui me saime teie kirja. Ma tõstsin kohe üles kohe salajase dokumendiregistri selle aja dokumendid. Mitte üheski ei ole mitte kõige vähematki märget mingit kirjavahetusest Estonia peale mingite lubade, erilubade taotlemisest, väljaveo luba taotlemisest.
Teiseks koos selle arhivaari Eha Keinastiga, kes töötas ministeeriumis algusest peale, ei ole ühtegi dokumenti ega jälge sellest ajast. See on selline paberite ametlik pool.
Samuti tegime päringud Teabeametile ja ka kaitsejõudude peastaabile. Kes omakorda pidi seda struktuurides küsima, mõlemad kirjalikult kandsid ette, et nendel vastavad materjalid puuduvad. See on, mida ma saan ametlikult kindlalt väita.

Mis puudutab muid küsimusi, siis selle aja, 94. aasta õigusruum oli selline, et Eesti toll funktsioneeris, kuid selles, et mingid koormad läksid Rootsi, selleks pidi olema mingisuguse asutuse kirjalik taotlus, nii palju oli meie riik edasi arenenud. Kui 91 ja 92 käisid asjad niimoodi, et lepiti kokku, kas või telefonikõnest piisas. Sellel ajal enam nii ei olnud, vaja oli kirjasid.

Teine küsimus. Sellel ajal Eestis, me loeme Rootsit sõbralikuks riigiks. Otseselt selliste küsimustega võisid tegeleda... siis oli siin politsei kontaktohvitser, ma kahjuks nime ei mäleta. Need oli Soome ja Rootsi saatkondadel. Kuid Rootsi politsei kontaktohvitser tegeles ka teatud mõttes sõjaväeluure asjadega. Kui toimusid sellised tehingud, me teame et 90-ndal aastatel toimusid väga paljud sularaha tehingud Vene armeega, olen ka ise ühe sellise tehingu teinud, küll mitte sularahaga, läbi asutuste ülekande. Ma hankisin politseile neli kerget soomukit, mis on praeguseni politseil olemas. 93 000 krooni eest.

Siis ma tean, et väga palju osteti Vene sõjaväe käest, ja ostsid erinevad struktuurid. Eraisikud, igasuguseid materjale, alates mahutitest, lõpetades isegi lõhkeainega.

Kui toimusid sellised kõrgtehnoloogilised tasemel tehingud, siis reeglina Eestis ei olnud sellist maksujõulist inimest, kes oleks jõudnud seda osta. Võidi kasutada ainult Eesti inimesi selle jaoks ja kõige tõenäolisemalt on siin tegemist olnud, tegemist inimestega, kes on oma ametikoha poolest kuskil struktuuridega seotud, ma mõtlen sõjaväeluuret või Kaitseliidu J2. Reeglina raha maksmine toimus sellisel juhul sularahas ja see oli välisraha. Seda siis saadeti ja korraldati nende koormate edastamine. See on kuidas ma saan praegu iseloomustada seda aega.

Leivo: kui sa puudutasid seda osa, et te kammisite läbi kogu tolle aegse materjali nii oma kui üldarhiivides. Kas Te otsisite põhimõtteliselt neid materjale, mida meie oleme salastanud – Eesti riik. Või oma ülevaates kajastasite võimalikku kirjavahetust teiste riikidega ja registreeritud kirju ükskõik millises salajases arhiivis.

Simm: esiteks 94. aastal võeti vastu alles esimene riigisaladuse seadus. Nagu ei eksisteerinudki riigisaladust. Teiseks me võtsime välja kõik, mis on seotud relvaveoga. Mis on seotud, kas kaudselt või millegagi Estoniaga ja suunaga Rootsi. Me vaatasime kõiki materjale. Mitte ainult kitsalt seda salajast. Ükskõik, mis sellega seotud.

Leivo: siis ma küsin, et kust Sina ja Sinu kaalased, kes tegelesid selle küsimuse ja probleemistikuga võtavad selle garantii, et kirjavahetus seisneb nüüd otses mõttes, et üks pool mainis, et andke meile kaasabi või mida iganes, selle või selle militaarse objekti...

Simm: tähendab selliseid kirju me..ma tean kuidas neid koostatakse, kui tahetakse jälgi peita. Salajases kirjavahetuses seal olen, tean kõiki dokumente mis seal on arvele võetud, seal ei ole ühtegi sellist. Selliseid kirju ei ole ja ka üldarhiivis ei ole. Vaatasime just sellise põhimõttega, et kas on mingisuguseid relvavedusid puudutavaid kirju. Mitte konkreetselt, et seal oleks mainitud Estonia või muud taolist. Sest kui on siis tegemist.. kui tellijateks on kas Rootsi sõjaväeluure või Rootsi sõjaväeluure kaudu tellijateks on USA, CIA jne, siis reeglina sellisel juhul, kui selline kiri isegi koostati, siis sellest koopiat alles ei jäetud. See läks sinna ja peale saatmist hävitati, see on üldine selline.

Leivo: Evelyn on avalikustanud ühes oma artiklis väite, mida meile väideti Rootsis, et Eestit on ametlikult informeeritud sõjaväeluure poolt kaubavahetustest Estonial.

Sepp: täpsustan. On nende väidetel saadetud n-ö memorandum varem kokku lepitud ja siit Rootsi toimetatud veose sisu kohta. Mis peaks tähendama seda, et just kui nagu pool see pool ei oleks osanud seda nimekirja koostada, et mis see täpselt on, mis selle tähendus või väärtus on. Teine pool vedas ära eksju, tegi ülevaatuse ja siis andis teate, et see oli see ja see.

Simm: sellel oli veel see olukord, et Kaitseministeerium oli alles loodud. Peastaap eksisteeris tunduvalt varem. Kui selline kiri oli kunagi jõudnud, siis ta pidi jõudma kas Kaitsejõudude peastaapi või ta jõudis koordinatsiooni direktori büroo juurde.

Sepp: siis koordinatsiooni direktorit ei olnud.

Simm: oli struktuur, nn Froschi kontor, kes täitis neid ülesandeid. See pidi jõudma siia, Kaitseministeeriumisse, meil oli ainult üks vastus Rootsist, mis ei olnud salajane, Rootsi Kaitseministeeriumilt ja see puudutas meie päringut, ühe teatud objekti asukohta me palusime. See ei ole absoluutselt seotud sellega.

Leivo: Jätkan seda. Kaitseministeerium ei saa ju ometi väita, et kõike Eesti nimel tehtud militaarse sisuga tehingud peavad olema nii või teisti kajastatud Kaitseministeeriumis.

Simm: ei, sellepärast sel ajal tegid väga palju tehinguid Peastaap. Tema kirjavahetust Kaitseministeerium ei kontrollinud sellel ajal.

Leivo: Kaitsejõudude Peastaap ei saa ju olla nii iseseisev üksus, et ta omab sidemeid, eriti veel relvavahetuse ja relvaveo sidemeid, selliselt et neid ei tea Kaitseministeerium.

Simm: Kahjuks ma pean selle seisukoha kummutama. Olin selles grupid, kes tegeles kindlal Einselni ajal toimunud relvaäriga Kaitsejõudude Peastaabis ja ma sain sellega tegeleda ainult tänu sellele, et ma suutsin nende dokumendid, väljaveo dokumendid Soomest hankida. Siin me ei leidnud mitte ühtegi dokumenti.

Leivo: kas see olukord, kas halva juhtimise või mõningate meeste ääretult iseseisva tegutsemise tulemusena kujunes välja? See ei ole ju tänapäeval normaalne.

Simm: tänasel päeval ei ole.

Sepp: ega siis Kõuts ja Ligi kaklevad sama asja pärast praegu.

Simm: sisuliselt ta on sama asi. See on alusest peale. Sest Kaitsejõudude Peastaap sündis varem kui Kaitseministeerium. Nüüd kui Kaitseministeerium sündis, siis kaitsejõudude peastaap käsitles teda kui oma varustusosakonda, et teie asi on mulle ette anda putru, raha, vormid. Ja kõik.

Lutsar: Aga Kaitseliit?

Simm: Kaitseliit oli sel ajal veel rohkem kontrolli alt väljas. See oli täiesti, meil olid sellised malevad, Võhu malev, mida me hakkasime hiljem otsima, et kas on selline malev. Aga kui Kaitseliidu paberites ta eksisteeris, relvi ta tõi sisse, ta müüd neid, osa isegi tulid tagaotsimistes relvad välja, mis tegid meid eriti valsaks. Soome nimekirjades tuli ta Eestisse – relvad ja samal ajal leiti nad Venemaalt teatud kriminaalkuriteo kohtadelt, samad numbrid. Nii et meil tekkis vahepeal väga tõsine probleem, et me muutume sellisteks, nadiitide või maffiaga toetavaks organisatsiooniks.

Lutsar: kellel võis olla tollal Rootsi sõjaväeluurega kontakt. Mingis minimaalsekski kirjavahetuseks näiteks. Ei saanud ju olla mingi suvaline eraisik Kaitseliidust, see pidi olema suhteliselt kõrge tase.

Simm: Kaitseväe juhataja, Peastaabi kõrgemad ohvitserid. Kaitseliidu juhtkond. Kaitseliidu J2. Ma hiljem suhtlesin nendega, üks inimene omas väga omapärast materjali, me vestlesime, kahjuks ta sunniti sealt lahkuma, sest ta püüdis seal neid Einselni relvatehingute sidemeid välja tuua. See oli see olukord päris tõsine. Teiseks, kui seda toetasid, kui Rootsi või Ameerika vastavate töötajate palvel tegutseisd mõningad inimesed siin ka nii pool eraisikuliselt, kasutades ära oma ametiposti. Nt kui paluti, et me anname teile 100 tuhat dollarit, ostate selle eest seda, seda. Mis üle, jääb teile. Siis need inimesed võisid ka korraldada seda hoopis teist moodi. Ja seal võis olla jumal teab kes.

Leivo: et tegelikult – võtame meile ühe sõbraliku riigi, väga kõrge ostuvõimega riigi, siis ta võis ajada suhteid venelastega nii läbi riigi ametlike, kui ka oma era kanalite kaudu, kasutades meie riigi territooriumi.

Simm: täpselt nii

Leivo: aga sel juhul ühel juhul ta pidi.. tal tekkis nagu õigustatud ootus meie kaasabile.

Simm: asjalugu on selles, et sellel ajal Eesti oli suhteliselt seadusetus olukorras, meil puudu relvade transiidi kontrolli vastav seadusandlik akt. Aga enne seda ei olnud praktiliselt mitte midagi. Meie kaudu oli täiesti võimalik tegutseda. Ma tean seda selle pärast, et ma teatud mõttes tegelesin ühe konteineriga, mis sisaldas tuhandeid BM Makarov püstoleid. N-ö sportpüstolid, millest ma ei ole näinud, et sportlased lasevad. Ja ma tegin sellel ajal väga tihedat koostööd Soome politseiga. Ja teiste Soome ametivõimudega. Tänu sellele ma sain väga palju sellist informatsiooni ka kätte ja me saime ka selgeks, et neid konteinereid oli Tuula relvatehas saatnud läbi Eesti juba mitu tükki. Kusjuures meilt olid läbi läinud padrunid, ja Eestis ei olnud mingit jälge sellest. Ma ei suutnud mitte üheski tollipunktis leida mitte ühtegi jälge. See oli umbes samas ajavahemikus 94. Aastal.

Leivo: Kui pikk Eestis sinu arvates selline, täiesti kontrollimatu lahtiste uste koridor eksisteeris relvavedajate jaoks.

Simm: See eksisteeris kuski... see hakkas tõsiseks minema 94. aasta lõpus, 95.aastal. Selleks ajaks oli juba välisministeerium suutnud teatud eelnõud ette valmistada relvastuskontrolli ajal. Ja teiseks hakkasid tulema juba äärmiselt negatiivsed tagasiside signaalid.

Leivo: kuivõrd Balti meres 94. aastal sadamad, kus väljusid reisilaevad Skandinaaviasse ei olnud vist peale Tallinna mitte ühtegi, ei Riiast ega mujalt. Kas sellest võib oletada, et see relvakoridor oli siin märksa laiem, või oli see Baltikumis ainuke, kus kasutati n-ö tsiviillaevastikku relvade väljaveoks.

Simm: regulaarlaevaliinid, laevad, mis väljusid teatud kindlal kellaajal, sõitsid autodega koormad peale, kus oli võimalik tollimist mööda minna, selline oli praktiliselt ainult Tallinna sadam. Kuid ka kaubalaevu kasutati. Me mäletame ju, et teatud relvapartiid tulid Poolast Eestisse Lehtna sadama kaudu. See oli Hiiumaal hoopis. Aga kaubalaevade puhul oli see esiteks siiski ---- kaubalaeva teekond on aeglasem, ta ei ole regulaarne, kaubalaeval on vaja... tal on suur koorem, sa pead sinna väga palju peale võtma kaupa jne. Ja kaubalaevade puhul dokumentatsioon jookseb väga täpselt konteinerite puhul ja vahelejäämise võimalusi on teatud mõttes isegi rohkem. Tsiviillaevadel auto sõitis peale, auto sõitis maha, mingit jälge ei jäänud, ainult number.

Leivo: kontrollitakse reeglina 5-10% kaubast. Ja tsiviillaeval on see kontenieri käive alati seda võrra suurem, sest tõenäosus vahele jääda väiksem.

Simm: sellel ajal kontrolliti veel vähem. Heal juhul 1-2%. Kaubalaevu vaadati natukene rohkem, just pabereid.

Sepp: see on mõnes mõttes spekulatsioon, aga teie ametialast kompensatsiooni ära kasutades. Katsudes spekuleerida võimaliku selgituse üle ja ka selle Rootsi kultuuri ja tavade paremaks mõistmiseks. Kahte kuupäeva on kinnitatud 14. ja 20. september, et jah, vedasid. Et 27ndal väljunud laeval oleks midagi, ametlikult Rootsis kinnitatud ei ole. Samas selle üle võib spekuleerida, mina arvan, et pigem olid.

Simm: kahjuks mina toetan teie arvamust, isiklikult.

Sepp: miks on siis see järgnev lahti läinud nii nagu ta on. Et mida see meile see tegelikult ridadevahel räägib. Mida meile justkui ametlikult ikkagi ei öelda.

Siim: Rootsi oli.. kõige pealt lõppes ju salastatuse tähtaeg. See oli 10 aastat. Osa rootsi ametnikke nende kultuur oli selline, et nad tegid oma suu lahti. Nüüd, mis puudutas Estonia hukkumise ööl relvavedu, siis see on Rootsi riigile niivõrd tundlik teema. Ja selle salastatud võib kesta kauem. Selle pärast selle kohta midagi ei öelda.

Sepp: kas mu arutluskäik on korrektne, kui ma mõtlen nii, et see tundlik last on väga ühemõtteliselt mõjutanud ka seda laeva huku uurimist, kuigi neil ei pruugi olla seost.

Simm: täiesti üheselt. Selle pärast vastasel korral ei oleks toimitud selliselt. Igal aastal upub Balti meres palju laevu. No reisilaevu sellises ulatuses mitte. Mitte ühelgi korral ei ole vastuvõetud mingeid otsuseid liivaga katmiseks jne. Mis on laevandusajaloos erandilik. Ma tean, et seda tehakse siis, kui on tuumajäätmed merepõhjas. Vaid siis tehakse.
Teine asi oli kuskil 90ndate lõpus kolonel-leitnant Lettensiga, vaatasime neid dokumentaalkaadreid, veealuseid võtteid, seal oli üks selline punane pakike, mille peale Lettens, kes oli nõukogude armee alampolkovnik lõhkeainete ja muude eriala spetsialist. Ta ütles, et ma söön oma mütsi ära, aga see on lõhkeaine pakend.

Sepp: on sellele antud mingi ametlik seletus...??

Simm: jah, et see on päästeparv mingisugune, lahtiminemata kott vms.

Leivo: korda palun üle, et nendel filmidel, mis on Eesti käsutuses?

Simm: vat mina seda ei tea, kuidas Peastaap selle sai, mina vaatasin seda Lettensi juures.

Sepp: aga miks peaks Peastaap üldse sellist materjali omama, mis oli see puude?

Simm: ma ei tea kust sai... ma ei tea.

Leivo: tulen alguse juurde tagasi. Miks tolleaegsed politseijõud ja meie uurimistejõud n-ö lasid sumbuda sellel kriminaalasjal, selle ajaga ei jõutud n-ö konkreetsete väljunditeni. Ja konkreetsete inimesteni.

Simm: nagu ütlesin, uuris seda Eesti Politsei poolt Priit Männik. Ainuisikuliselt. Teiseks oli see sellise tasemega, mitte mitte kõmu ja avalikkuse suhtes tähelepanu köitev asi. Siin väga paljud asjad lahenesid peaministrite tasemel juba.

Leivo: kas see uurimise n-ö ülikõrge tase ja avalikkuse suur surve põhjustas olukorra, et Priit Männik ei saanud teostada uurimist tavaliselt harjumuspärasel ja n-ö professionaalsel tasemel.

Simm: täiesti kindlasti segas teda see, et tegemist oli – ta rahvusvahelise uurmiskomisjoni liige ja kui tema menetles kriminaalasja, siis tema oma kriminaalasjas pidi tuginema sellele rahvusvahelise komisjoni eksperthinnangule. Meie uurijal ei ole kompetentsi hinnata, kas see laev seisab püsti või upub.

Sepp: kas ta ainult alguses oli ainult eksperdina kaasatud. Aga Mati Karmi juhtis seda.

Simm: jah ta oli alguses ekspert ja pärast. Seda jah juhtisid teised inimesed. Mina sellega... see oli paika pandud juba enne, kui mina Politseiametisse tulin. Jah, mulle meenub, et ta juhtis seda alguses. Aga ta oli Väino Karmi. Ta suri vähki. Ega uurija ka ei saanud ekspertkomisjoni hinnangutest mööda, ta pidi nendest lähtuma.

Leivo: kas nö kriminaalasja uurimisi teostatu paralleelselt seoses inimeste hukkumisega Soomes, ja Rootsis, ka nendes riikides? Ja kas sa tead, mismoodi need lõppesid?

Simm: Eesti pool avas kriminaalasja mida tegi Soome või Rootsi... sellist politsei uurimise valdkonnas koostöö pabereid või mida iganes ma ei mäleta ühtegi, et ma oleksin näinud.

Sepp: üldine tava, et lipuriik

Leivo: lipuriik küll, aga kui ikkagi hukkub suur hulk kodanikke, ka kohalikud uurijad peavad mingit moodi reageerima sellele.

Simm: ma kardan, et nendel olid. Sest laipade identifitseerimisel toimusid ju kõik kriminaalasjade raamides. Ja seal oli see väga vajalik. Ma usun, et seal kindlasti oli midagi. Ta oli Turu politsei käes.

Sepp: aga kuidas seletada asjaolu, et selle uurimise raames ei ole kunagi küsitletud inimesi, kes töötasid sadamas, tollis, piiril, kes laadisid laeva. Ma ei tea võibolla on see väärarusaam, aga ma kujutan, et oleks tulnud alustada nendest.

Simm: kindlasti tuleks. Kui on vajalik saada objektiivne pilt kogu selle sündmuste ja asjaolude kohta. Kunagi ei saa olla sellise asja uurimisega, et ainult üks kindel versioon, et laev hukkus sellepärast, et nina ära kukkus ja laine tuli sisse. Alati tuleb vaadata mitut erinevat versiooni. Kuna siin oli tegemist... oli valitsuskomisjon, kes nagu seda asja uuris, ekspertide tasemel, kriminaaluurimine oli antud juhul teisejärguline.

Leivo: toon näite. Nt helikopteri hukk, mis oli. Siis Eesti uurimiskomisjon, mille asetäitja on Ader. Ja paralleelselt on avatud kriminaalasi ja selle kriminaalasja üks osa on uurimiskomisjoni materjali või nad eksisteerivad täiesti eraldi.

Simm: nad eksisteerivad, esiteks - ekspertarvamus so annab tehnilise ekspertiisi, annab vastused. Aga uurija ülesanne on nende vastuste põhjal leida, kas tegemist mingi kuritahtliku kriminaalkooslusega või mitte. Hinnata kui tõendit. Uurijatele on ekspertkomisjoni hinnang üheks tõendiks.

Leivo: Pärast seda, kui on uurimiskomisjon oma kokkuvõtte teinud, siis uurimiskomisjon annab hinnangu nende põhjuste üle, miks see intsident toimus. Ja politsei uurimine annab hinnangu ühele või teisele isikule kui on tal süü jne.

Simm: kriminaalasi, see lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu loeti õnnetusjuhtumiks, lähtudes just sellest ekspertide hinnangust.

Sepp: tulen Rootsi juurde tagasi. Milliseid võimalikke arenguid nüüd teie kogu selle teema valguses näete suhetes Rootsiga. Seal on poliitilisi ja õiguslikke aspekte jne.

Simm: Seda on raske ennustada, sest praegu on valitsuses ju samad jõud tagasi, kes olid ka sellel ajal. Nende huvides ei ole midagi sellist välja käija, mis võiks ohustada nende süüdistamist. Ma pean eelkõige silmas Carl Bildti valitsust, kes oli sellel ajal võimul. Teine asi on see, et Rootsi sõjaväeluure inimesed ei hakka kunagi rääkima. Neid on eluaeg treenitud selleks, et nad on vait. Võivad rääkida tsiviilteenistused, kelle süda valutab ja kes tunnevad ennast puudutana, nagu oli selle tolliametnikuga. Nii võib siin olla ka lennuväel. Et viidi ära Rootsist mingi hulk inimesi, kes ei ole registreeritud kuskil registrites. Vat need võivad rääkima hakata, neid ei seo see saladuse hoidmine.

Sepp: sama toonase luureülema tunnistus, mis meil on ametlikult protokollitud ametlikul kohtumisel, kas see võib olla “kala”, provokatsioon... mis see võib olla?

Simm: sellise tasemega inimesed ei valeta. Nad räägivad tõtt, aga nad räägivad osa tõtt. Kunagi ei räägita täielikku tõtt. Nad on väga head analüütikud, tavaliselt analüüsitakse, et milline osa info... Võib meile huvi pakkuda. Tõsta ja tuua välja midagi sellist, mis neile võib nende teenistust kahjustada, jäetakse rääkimata. See ei tähenda seda, et ta ei tea seda. Aga ta annab sellise üldise seletuse, lähtub sellistest faktidest, et mida me teame. Aga meie suurim raskus on see, et me ei ole Eesti-poolseid partnereid üles leidnud. Kes nendega tegelesid, ja nad ei ole ka ühtegi nime öelnud üheski oma paberis, kes Eesti poolt oli see organiseerja. Kes siin toimetas, kui selle nime teada saaks, läheks asi lihtsamaks, ma arvan.

Sepp: aga see on pigem korrektne järeldus, et tegemist on samade inimestega, kes juskui päästeti ja siis kadusid. Mis võib olla nende saatus?

Simm: elamine tunnistajakaitse programmi all. Teise identideediga. See on muidugi siis, kui on reaalne oht, et neid inimesi ähvardab teatud struktuuride poolt kättemaks. Ma pean silmas venelaste poolt. Sellega hirmutati need inimesed ära, anti teine identiteet.

Sepp: kuivõrd on see seletatav, et need omaksed, kes läksid inimestele haiglasse vastu, oi, ups, just läks ära, pärast öeldakse, et tegelikult pole pääsenute nimekirjas.

Simm: ma olen rääkinud paari meremehega, kes vaatasid televiisorist, et meie kapten on seal, et ma sõitsin temaga 11.aastat samas laevas, kas ma ei tundnud ära või?

Sepp: mida Eesti saab teha nende Eesti kodanike... mida oleks pidanud tegema...

Simm: kui ta on tunnistajakaitse programmi aluselt nt USA-s, siis on meie käed väga piiratud.

Sepp: kellel on sellist tehnoloogilist baasi, kas on poliitiliselt või sisuliselt mõeldav ka saada, kes n-ö läbi mingite sateliitide vahendusel seiraks koordinaatpunkti, kus Estonia lebab. Et peaks ju olema fikseeritud, kui seal keegi on käinud.

Simm: sateliidid, mis meie alal fikseerivad on USA-l. Prantsusmaa satelliidid on aukudega. Teatud aeg on, teatud aeg ei ole. Hiinal on.

Leivo: aitähh.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus