1. veebruari õhtul Tartu College'is toimunud raamatututvustus viis siinkirjutaja mõttelennul tagasi karjapoisipõlve.

Kaaluv osa minu pikast karjasepõlvest sai veedetud Alatskivi metsades, kus pesitses palju linde. Seal toimus karjalaste vahel igasuvine võistlus linnupesade otsimisel. Neid oli maas rohututtide varjus, puude okstel varjatuna tihedast lehestikust või okkakobaraist, kõrgel põlispuude ladvus ja puuõõntes. Uhkeimana läks igal sügisel kooli see, kes suve jooksul oli leidnud suurima hulga suleliste pesapaiku.

Olen kindel, et dr. Tiina Kirss andestab mu irreverentse võrdluse, kui lausun, et nägin temas oma koostatud raamatu esitlusel karjaplikat, kes läheb mõne päeva pärast uhkelt Eesti ülikoolilinna Tartusse tagasi. Tiinal on põhjust uhke olla — hetkel on tema nimel rändlindude pesade leidmise rekord. Raamatust pealkirjaga „Rändlindude pesad“, mis on Tiina aastatepikkuse uurimistöö tulemus, oli selle lehe üle-eelmises numbris üksikasjalik kirjutis, mistõttu ma siinkohal sellejuures pikemalt ei peatu. Lisaksin vaid, et juttu pole selles raamatus kaugeltki mitte vaid pesadest. Raskuspunkt on õieti kirjeldusel, kuidas paikseks loodud lindudest rändajad said ja kuidas keegi neist oma raske ning harjumatu rännutee üle elas. Ja siis edasi muidugi pesaehitamisest, mis võõral maal ja võõra rahva hulgas oli sama raske ja harjumatu. Pole imeks panna, et sellise töö võttis ette ja viis vapralt lõpule just Tiina, kes ise ühest sellisest pesast võrsunud.

Õhtu juhatas sisse dr Jüri Kivimäe, kes kõneles soojalt oma kolleegi uurimusest ja rõhutas selle tähtsust ning vajadust globaalse eestluse seisukohalt. Seejärel sai sõna päevakangelane ise, kes meenutas aastatetagust metsaülikooli, kus ta intervjueeris kolme Viljandi Kultuurikolledzhi õpilast. Mainis ka n-ö suunanäitajana Roman Marley toimetatud kogumikku „Õigus ja tõde“, kuid lisas, et tema äsjailmunud teos ei ole siiski lihtsalt jätk sellele, vaid taotleb enamat.

Koduigatsus on ravimatu haigus, mida on põdenud ja põevad mingil määral kõik võõrsile siirdunud inimesed. Nende puhul, kes pole oma kodumaalt lahkunud oma vabast tahtest, vaid sunniviisil või poliitiliste olude survel, saab inimhing neist oludest veel oma valulise võimenduse. Dr Kirss tõi esile rea huvitavaid küsimusi, mida 1944. aasta põgenemislugude lugemine/kuulamine tema mõttemaailmas üles kergitasid. Millal hakati neid lugusid jutustama ja millal vaibus nende jutustuste hoog uute muljete mõjul? Mida taheti unustada? Kuidas mäletati edasi — kui pikk on inimese mälu? Ja sealt edasi juba professionaalse huviga: kuidas mäletamist julgustada?

Raamatud, mida loodeti kohapeal müüa, ei olnud vastu ootusi kahjuks saabunud, kuigi olid postitatud piisavalt aegsasti. Loodetavasti saabuvad need lähemail päevil ja siis on nad Eesti Majas Estore poe vahendusel saadaval. Ainult üksikud olid juba oma eksemplari õnnelikud omanikud.

Raamatu esimesest osast esitati kaks näidet. Aino Rebane Ottawast luges katke oma dramaatilisest põgenemisteest paadiga tormisel Läänemerel, mille ta 13aastase tütarlapsena sooritas. Kohal viibis ka ta vend, kes sama reisi tegi läbi beebina. Saaremaal õnneliku juhuse tõttu Rootsi suubuvasse põgenikepaati sattunud Eino Viire mälestustest luges katke Peeter Ilves. Siinkirjutajale (andestatagu edevus) oli see isikliku tutvuse ja samalaadse saatuse tõttu eriti huvipakkuv. Oli ju Viire mu algkooliaegne klassivend ja meie põgenemisteed, mis kulgesid sootuks erinevaid radu, algasid samast punktist — rindelt Emajõe suursoos Kavastu all. Seejärel näidati ekraanil Alliki Arro juba ammu koostatud slide showd „1944 — eestlaste suur põgenemine“. Heakvaliteediline ja informatiivne linastus, milles osalesid mitmed kohalikus ühiskonnas tuntud inimesed, tuli mõjuvalt esile.
Pärast vaheaega traditsioonilise kohvi-kringli ning elava keskusteluga näitas Toronto ülikoolis õppiv Marielle Voksepp ekraanil oma töö tulemusi sugupuu uurimuse alal. Kahjuks pidi siinkirjutaja enne selle nägemist lahkuma, kuid oli märgata, et seda jäädi silmitsema suure huviga.

Osavõtt raamatuesitlusest oli rõõmustavalt arvukas. Kohal viibisid mitmed, kes kas isiklikult või lähedaste kaudu olid raamatu sisuga seotud. Silma hakkas näiteks Els Greensides, kelle venna Juhan Kohvi mälestused põgenemisjärgselt Saksamaalt on ära toodud raamatu teises osas. Oma eksemplariga uhkeldasid ka Marta Kivik ja Juhan Edari, kelle isa Raoul Edari koomiksina koostatud elulugu on raamatus värvitrükis ära toodud. Viimane pälvis teatavasti postuumselt eriauhinna 2004. aasta eluloovõistlusel. Tema perekonnale avaldas dr Kirss majandusliku toetuse eest raamatule sügavat tänu.

Kunagise sundrännulinnuna oli kummaline tunne istuda saalis ning avastada, et meie põgenemistee ja kõige sellega kaasnenu vastu tuntakse kuskil äkki elavat huvi. Kas tuntaks, kui poleks selliseid oskuslikke huvisuunajaid nagu dr Tiina Kirss? Jätkugu tal jõudu ja energiat edaspidiseks.

Kord juba mälestuste juures olles lubatagu mul veelkord siirduda tagasi karjapõlve. Iga karjalaps, ka kõige ulakam, teadis, et linnupesa ei tohi lõhkuda. Vähe sellest — linnupesa läheduses olid oma kindlad käitumisreeglid: ei tohtinud liiga sageli vaatamas käia ega poegade peale hingata, sest lind võis heituda ja pesa maha jätta. Linnupesad sisendasid aukartust, sidusid lapsi loodusega. Tahaks loota, et osa sellest aukartusest kandub üle ka rändlindude pesadele ja seob maa põliselanikke kunagiste põgenikega senisest kindlamini. Meie rahva ühtsuse huvides on see tungivalt vajalik.

Märkmed: