Kolmapäeval, 7. jaanuaril kell 18.45 esilinastuvad kinos Sõprus Kuukulgur Filmi uued dokumentaalfilmid “Radikaal” ja “Revolutsioon, mida ei tulnud”.

"Radikaal" (režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk) on reportaaž Nõmme raadiost ja selle karismaatilisest saatejuhist Margus Lepast.

Eesti Vabariik 2008. Teed teleka lahti ja oehh – ühed ja samad näod, täpselt ühesugustes pintsakutes. Huvitav, kes või mis esindaks selle mehe häält, keda Foorumi saatesse ei kutsuta, kes seisab niiöelda viimse viie seas. Meie kõrvu jõuavad kuuldused ühest väikesest ent käredast raadiojaamast, mida mõned kuulavad nalja pärast, kuid mis paljude jaoks on kui majakas keset pimedat tormiööd. Nõmme Raadio. Radikaalne raadiojaam, mille ideoloogiliseks juhiks ja karismaatiliseks saatejuhiks on Margus Lepa – mees nagu orkester. Legendaarne Kiire kehastaja ja showmees, kes vahepeal on sukeldunud vasakpoolsete ridades poliitikasse, sealt siis skandaaliga lahkunud ja teinud uue kannapöörde. Meie eesmärk: uurida välja mis on selle totaalse muutumise taga. Ja kes on need inimesed, kes leiavad tröösti Margus Lepa kibedast retoorikast?

Dokumentaalfilm „Revolutsioon, mida ei tulnud” (režissöör Aljona Polunina) vaatleb Venemaa presidendivalimistele eelnevat kirglikku aastat poliitilise opositsiooni võitluse kaudu, mille taustal on hargnemas ka isiklik peredraama.

Filmi sündmused algavad 2007.a. alguses, kui endistest marurahvuslikest radikaalidest saab keskne jõud Putini-Medvedevi võimule vastanduvas opositsiooniblokis “Teine Venemaa”. Natsionaalbolševike liidus demokraatlike organisatsioonidega ei ole esmapilgul loogikat. See ongi võimalik ainult Venemaal. “Revolutsioon, mida ei tulnud” ei ole aga film suurest poliitikast vaid väikestest inimestest, kes on valmis ohverduma ideoloogia nimel. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajatena juba veterani staatuses. Alates aastast 1997 on nad kuulunud Venemaal tänaseks keelatud Natsionaal-Bolshevistliku Partei ridadesse. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või pagendusse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.

Anatoli on toonud ideede altarile ohvriks 10 aastat enda elust ja lihase poja vabaduse. Anatoli kandis parteiliidri Eduard Limonovi vangistuse ajal parteis liidrirolli, kuid hiljem süüdistatuna reeturlikkuses ja Limonovi vastu astumises taandatud partei lihtliikmeks. Nüüd loobub ta igasugusest maisest tegevusest ning lahkub kloostrisse. Anatolit üritab parteiellu tagasi agiteerida fanaatiline parteiaktivist Andrei. Ühel päeval ilmub Anatoli ellu vanglast vabanenud poeg Grigori, kes on jäänud truuks äärmuslikele vaadetele ja kellest saab Limonovi isiklik ihukaitsja…

Kokkupuude Vene poliitiliste radikaalidega ei ole filmi režissöörile Aljona Poluninale esmakordne kogemus. Moskvas Kõrgematel Rezhiikursustel õppides tegi ta oma diplomifilmina lühidokumentaali, festivalidel auhinnatud, „Jaa, surm” (Da, Smert’), mis rääkis punk-partisanilikust elust natsionaal-bolševike punkris aastal 2003, kui partei polnud veel ametlikult keelatud. Aljona saavutas oma peategelaste usalduse, mistõttu teda lasti sellegi filmi tegemise ajal ligi kulissidetagusele parteielule.

Allikas: Margus Lepa
Kontakt:

Märkmed: