Eesti Elu
Liivlaste haldusreformist
Arvamus 27 Mar 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2009/03/23181_1_t.jpg
Mõeldes kolleeg prof. Kalev Katusele
*29.10.1955–†11.06.2008

Lapi mehega isatalus eesti asju arutamas

Viis aastat tagasi istusin Soome tuletõrjekooli direktoriga oma isatalu õuel. Arutasime, mida teha lagunenud vanade hoonetega. Järsku märkasin, et mu sõber on kuidagi kurb. Ta tahtis teada, kas mul jätkub jaksu talu kordategemiseks.

Oma ametikoha järgi Soome kolmandaks pritsimeheks tõusnud mees on pärit väljasurnud saamide külast. Ta isa oli olnud kodukülas kõigile vajalik korstnapühkija. Kuid omaaegne Soome regionaal(reaal)poliitika oli viinud selleni, et saamide külad suretati välja. Esialgu pandi kohalik kool kinni, siis kadusid külast noored pered ja töökohad; vanad inimesed surid ja hooned lagunesid. Suure vahemaa tõttu ei saanud Tampere Ülikoolis doktorikraadiks valmistuv kolleeg käia kodukülas tühjaks jäänud hooneid putitamas. Nüüd on see küla kadunud. Mitte miski peale külanime vanadel kaartidel ei meenuta enam, et siin elasid kunagi inimesed.

Paljud võõrvallutajad on arvanud, et kui pole inimest, pole ka probleemi. Kui aga samamoodi suhtuda oma rahvasse, siis tuleb hiljem olukorra muutmiseks investeerida väga palju, ja isegi sel juhul pole kõike võimalik enam taastada.

Seda tõestavad oma kurva kogemusega Norra ja Soome, kes omaaegseid vigu pole suutnud suurte investeeringutega heastada.

Surnud alad ei ärka kergelt ellu

Varalahkunud prof. Kalev Katus ennustas 5 aastat tagasi: „On täiesti reaalne, et aastal 2050 elab Eestis vaid 700-750.000 inimest. Arvan, et Eesti – nii nagu ka teised Euroopa riigid – ei saa endale lubada sellise rahvaarvu vähenemisega kaasnevat rahvastiku vanuskoostist. Seetõttu oletan, et riik ja rahvas võtavad tervikuna midagi olulist ette ja seetõttu see arv nii väikeseks ei jää.“ (EPL 20. nov. 2004). Kalev Katus püüdis selgeks teha, et kiirelt kahaneva rahvaarvuga rahvana on meie esmaseks ülesandeks lahendada küsimus, kuidas väljasuremist vältida. Siit saab tuletada aga ka kaks erinevat strateegiat haldusreformiks, mida ei tohi segi ajada. Kui ajalooliselt saab näiteks vallutatud aladel haldusreformi teostamisel tõesti tegelda territooriumi jagamisega asehalduritele, siis oma rahva jaoks läbiviidava haldusreformi sisuks tuleks valida inimeste elujõulise koosluse püsivuse tagamine.

Mati Hint liivlastest

Kõigist hääbunud või hääbuvatest läänemeresoome rahvastest on liivlased meile kõige lähedasemad. Ajalugu pole liivlaste suhtes olnud õiglane. Läänemeresoome kunagisest võimsaimast ja naabritega agaralt suhelnud hõimust on jäänud Liivimaa nimi vanadele maakaartidele ja ajalukku, liivipäraseid kohanimesid esineb veel liivlaste varasemal asualal, liivipäraseid jooni mõnedes läti murretes (ent kustuma on ju määratud needki). Läti kirjakeeles on liivi laensõnu, mille algupära huvitab ainult spetsialiste. Materiaalne kultuur assimileerub veel jäljetumalt. Selline asjade käik on ju üsna loomulik. Liivi külades võib tajuda iselaadi õhkkonda – raugastunud rahvakillu paratamatusega leppivat, kuid eneseteadlikku vastuminekut rahvuslikule 1õpule. Liivi rahva ümbersulatamise tuld on kohendatud mõnede majanduslike ja ideoloogiliste teguritega.

Mida tegid liivlased valesti? Ristisõjad Baltimaadel tõid ühtemoodi häda ja õnnetust liivlastele, eestlastele ja lätlastele. Aga samal ajal, kui kristianiseerimine tähendas paljudele rahvastele rahvusliku konsolideerumise protsessis uut jõulist etappi, tähendas see eestlastele orjarahvaks alandamise algust ja liivlastele lõpu algust. Liivlaste asustusala polnud eriti kompaktne, ta hõlmas neil aegadel ulatuslikku osa läänepoolsest Vidzemest ja Kuramaast. Selle, ümber Liivi lahe asunud kaare, purustas Riia linna asutamine. Vallutajate ülivõimas majanduslik ja ideoloogiline kants tükeldas liivlaste ala kaheks. Riia linna kasvu ja õitsenguga käis kaasas liivlaste surumine üha sügavamasse orjusse.

Liivlaste lõplikuks allasurumiseks hakkasid maa uued isandad liivlaste aladele asustama latgalle, zemgalle ja kurshe, kellele ühtlasi anti majanduslikult soodsamad tingimused.

Liivlasi suruti oma maadelt üha enam välja. Hakati halvustavalt suhtuma nende keelde ja rahvuskultuuri. Ehk poleks mõtet liivlaste saatust meenutadagi, kui mitte liivlaste põlistele asualadele asunud rahvad ei oleks täna suures majanduslikus kitsikuses. Daugava kaldalt tuleb hirmutavaid majandusuudiseid. Kas pole nemadki teinud samu vigu, mille abil nad ise kord ajaloos liivlastest jagu said?

Kui elab minu küla, siis elan mina ka…

Kaasaega iseloomustab suur pealiskaudsus. Meiegi usaldame oma saatuse liivlaste kombel inimestele, kes pursivad ehk mõnda võõrkeelt ja kes kuidagi libedamalt välismaalastega suhtlevad. Alles siis, kui suured probleemid käes, hakkame küsima, et mida kasulikku meie volinikud seal välismaal meile välja kauplesid, kui nad oma emakeeles ei osanud meile midagi arukat öelda. Kui süveneda raamatutesse, kust need meile pakutavad (haldus)reformid on üle võetud, siis võime ehk avastada, et reforme vahendanud ametnikud võisid oma pealiskaudsuses jätta kahe silma vahele nende raamatute alapealkirjad, mis võiks kõlada näiteks nii: „Haldusreformi läbiviimine uutel aladel ehk kuidas laiendada oma majandusturu piire“. Või on neile äkki juhuslikult kätte sattunud mõni vana tekst, mis tutvustab haldust vallutatud aladel tatari-mongoli mudeli järgi?

Miks ma sellest kirjutan? Meie hulgas pole enam karismaatilist rahvastikuteadlast Kalev Katust, kes tuletas pidevalt meelde, et oleme „liivlaste märgiga“ tähistatud rahvas. See ei lahenda muidugi iseenesest veel meie rahvaarvu probleemi. Ei saa ka arvestada suuremate maksude laekumisega riigile, sest üha vähemaks jääb neid, kellelt maksusid sisse nõuda saab. Mu saami kolleeg nuttis minu isa sünnitalus mitte ainult oma kadunud küla pärast, vaid murest, kas ka minu küla välja ei sure…

Võrtsjärve äärse Valma küla vanem Jaan Leetsar, endine Eesti põllumajandusminister, on mures väljasurevate külade pärast. Kui pole elujõulisi külasid, ei saa olla elujõulisi valdasid. Mida tähendab aga kohalik omavalitsus ilma rahvata? Oma ajaloost peame õppima nii head kui halba. Meie kohaliku omavalitsuse ajalugu on kahjuks riigipoolse sekkumise lugu kohalikku ellu. Samas pole riik suutnud oma asjaajamises olla edukas Eesti suurimate eksistentsiaalsete probleemide lahendamisel. Leetsaar kurdab: „Praegu on üsna selge, et paljud maakondade tasemel lahendatavad küsimused on oma huve silmas pidades enda võimkonda haaranud riigiametnikud. Eeskätt nemad kirjutavad valmis seaduste eelnõude tekstid, mille sisu ja mõju kodanikele ei suuda erakonnad ega ka nende kontrolli all tegutsev riigikogu enam ammu hoomata. Tundub, et ka valitsus ei suuda enam jälgida, kelle huvides ta tegelikult seadusi vastu võtab. Kas esiplaanil on Euroopa Liidu, välismaise kapitalisti või Eesti kodaniku huvid? Sageli on ühe või teise seadusesätte taga ikkagi ka mingi kitsa ametnikegrupi isiklik huvi, nagu näiteks ehitusseaduses, looduskaitset reguleerivates riiklikes aktides ja kalapüügiseaduses. Nii ongi kodanikud võõrandunud võimust ja ametnikud kodanikest.“ Taoline olukord on aga väga ohtlik, sest seda võib oma prognoositava kurva lõpu järgi nimetada ka „liivlaste haldusreformiks“. Rahvastikuteadus on väga konkreetne, siin valetamisega midagi ei saavuta. Kui ikka lapsed jäävad sündimata, ja ka neid väheseid ei suuda me tervete ning elujõulistena üles kasvatada või kui meie enda tervena elatud eluaastad on nii napid, siis selline rahvas ei pruugi toime tulla oma riigi hoidmisega. Targad inimesed püüavad oma jõu rakendada sinna, mis rahvale ja riigile kõige olulisem. Täna oleks meil vaja teada ka seda, mida teha siis, kui meie rahvastiku arv kahaneb numbriteni, mille eest prof. Katus 2004. a. hoiata. Praegused eesti poliitikute rabelemised haldusreformiga sellele küsimusele mingit vastust paraku ei anna.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus