Liisi Ojamaa: Miks ma algatasin kultuuriministri umbusaldamise
Arvamus 23 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Liisi Ojamaa, luuletaja ja tõlkija, www.DELFI.ee

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ülestunnistusest: olin esimene, kes kultuuriministrile umbusalduse avaldamise mõtte välja käis. Ühes suhteliselt nurgataguses arutelus ministeeriumi tegemisi jälgiva blogi kommentaarides.

Ma olen luuletaja ja tõlkija. Eriti see viimane amet ei erine kuigi palju suvalisest kontoritööst. Maksan makse ja kasvatan lapsi nagu kodanik kunagi. Käin valimas. Tunnen üldjoontes oma õigusi ja kohustusi kodanikuna.

Ma armastan oma kodumaad. Väga. Ja pean tähtsaks meie põhiseadust, mis ütleb, et Eesti riigi eesmärk on tagada rahvuse ja kultuuri säilimine.

Seesama põhiseadus sätestab, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas. Aga ka mina olen osake rahvast. Eesti Vabariigi sünnijärgse kodanikuna on mul õigus – või koguni kohustus? – tunda muret mulle tuttavate valdkondade arengu pärast. Võtta sõna seal, kus ma viga näen laita.

Iga kodanik peaks tegema oma tööd nii, et tema tegevusele ei saaks midagi ette heita. Nõus?

Ka minister ei ole midagi enamat kui kodanik, kes on valijate ja oma erakonna tahtel sattunud vastutama mõne Eesti Vabariigi eluvaldkonna eest. Kui ta selle valdkonna asjatundjate, kasvõi osade selle valdkonna asjatundjate arvates oma tööga toime ei tule, on igal asjatundlikul kodanikul õigus tema tegevuse vastu välja astuda.

Meie tegime seda kahekesi. Vana sõbranna ja mõttekaaslasega. On rõõm näha, et me ei ole oma mures Eesti kultuuri pärast üksi, kuigi väljendasime oma muret just nii, nagu oskasime (ja ehk jäi mõni asjalik mõte kirgliku kiirustamise taha pidama, vabandame).

Kultuur ei ole kohalik liivakastimäng. Kultuur ulatub üle maailma. Kui meil päriselt ka peaks taas tekkima okupatsioonioht, kumb siis loeb rohkem, kas meie vaieldamatult vaprad võitlejad sõjakolletes või meie kultuurikorüfeede austajad kogu maailmas? Eesti kultuur ei ole eraldiseisev üksus, vaid osa kogu maailma kultuuripärandist nagu meie, kultuuritegelased, oleme osa eesti rahvast.

Küsimus ei ole ammu enam rahades. Küsimus on selles, kuidas koheldakse inimesi, kes püüavad oma parima arusaamise järele eesti kultuuris midagi teha. Külamuuseumi juhatajat, noort koolikoori lauljat, emakeeleõpetajat ja maailmakuulsat dirigenti eristab ainult see, et viimane võib meile rahvusvahelises ajakirjanduses palju üldriiklikku mainet kujundada. Eesti kultuurile hädavajalikud, vähemalt väga olulised inimesed on nad kõik. Seega oli meie avalik algatus – omalaadne kodanikeühiskonna loomkatse – suunatud peamiselt sellele, et kui Eesti Vabariigi kultuuriminister ei väärtusta eesti kultuuri edendajaid, siis võiks selle vabariigi siin ehk üldse laiali saata?

Küsimus ei ole ammu enam rahades. Kui rahadega ilmneb mingi jama, on igati korrektne leida süüdlane ja ta vastutusele võtta. Aga väga huvitav oleks näha dokumente, mis vaieldamatult tõestavad, kuidas need rahaasjad käisid. Üks ajakirjandusse lekitatud konfidentsiaalne leping paraku seda tühikut ei täida.

Küsimus ei ole ammu enam rahades. Küsimus ei ole selles, kas minister peab vahendama kultuuri maksumaksjale või maksumaksjat kultuurile. Kultuuriminister ei tohiks viia ühtki rahvusvahelise kaliibriga kultuuritegelast piirini, kus too meie riigi kohta negatiivseid arvamusi kokku ei hoia. Minister peaks olema diplomaat selle sõna parimas mõttes. Isegi raskeid otsuseid langetades pole ometi võimatu enne rääkida võtmeisikutega, et nende toetus või vähemalt viisakas vaikimine oleks tagatud. Minister – või mõni tema alluv, nood ju teavad kõike paremini kui ta ise, koguni tema kabinetis allkirjastavad lepinguid, millest temal pole aimugi – oleks võinud ette mõelda ja natuke ennetavaid samme astuda. "Tere", "tänan", "palun" ja "vabandage" - hästi lihtsad sõnad ju, sentigi ei maksa?

Meie üleskutse oli väga poliitikaülene. Kultuur on hetkepoliitikast kõrgemal nagu põhiseaduski. Ma loodan, et parempoolne liberaalne partei Reformierakond arvab samamoodi.

Olen viimastel päevadel palju sel teemal rääkinud. Saanud palju vastuseid, mille mõte on, et ma kogu hingest olen poolt, aga mul on töökoht ja ma ei julge...

Eesti Vabariigis.

Minul on ka hirm. Väga. Pisike isiklik oma sooja tagumikualuse hirm, hästi inimlik, mõistetav.

Aga veel suurem hirm oleks siis, kui sellised asjad toimuksid ja mitte keegi ei julgeks kasutada oma kodanikuõigust. Me ometi julgeme. Me oleme Eesti Vabariigi kodanikud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus