Ärge nüüd pääliskirja järgi arvake, et ma oma karkude üle kaeban. Nendega ma olen ära arjund, koperdan edesi niikaua kui päevi jätkub. Tegelikult ma kirjutan kahest asjast – liikumisest ja murest. Põhjust andis Ärmani tütrenähvits, kes on eesti täiendusekoolis õpetajaks akand. Mõnes asjas jääb selle õpetamisega ise kah jänni ja siis tirib oma erksama vaimuga kasvandikke minu manu, et seletagu ma neile mõned vanad eesti kõnekäänud ära.

No mul oli sellest esiotsa peris ea meel, aga siis jäin ise kah kergelt ädasse. Kui mõni oskab aidata, antku märku.

Üks laps küsis, et mispärast eestlane ütleb „hauaarjuu“ asemel „kuda käsi käib“. Et käsi ju palju ei käigi, käib ikke jalg. Jäin mõtlema, et nojah – jalg käib ja jookseb ja tantsib ja mõnel minusugusel tilberdab niisama kargu najal, aga käsi ainult käib. Aga kuda ta käib, see oleneb sellest, kelle käest küsid. Mõni ninatark ütleb, et ühest käisest sisse, teisest välja. Üks vana sõjamees jälle vastas rivikeeles, et käib eest eest vöörihmani, tagast nii kaugele kui annab.

Küsitasse ka, et kuda läheb. Nüüd kriisiajal vastatasse tihti, et läheb ästi, aga tuleb kehvasti. Vanasti üteldi, et kuda lükkad, nõnda läheb. No sellest võis järeldada, et kuda tõmmad, nõnda tuleb. Nüüd vist enam niiviisi ei ole.

Eks need käed ja jalad ole ikka mõlemad liikumisega ühenduses, muistsetes kõnekäändudes kah. Kui poisikesena sai õunavargil käidud, siis juhtus tihti, et kui oli andnud kätele liiga vaba voli, pidid varsti andma jalgadele valu. Aga kuda sa seda noorele lapsele seletad?

Üks laps küsis jälle, et misasjad need rahamured on. Et isa ja ema muutkui räägivad sellest. Kas raha teeb siis nii palju muret? No miks ta ei tee, kui teda äkki mitukümmend miljunit kätte antasse nigu nüütsed loteriid lubavad. Siis on sul uute sõpradega ulka rohkem äda kui vanade vaenlastega. Aga selle lapse vanemad kasutasid seda sõna kindlasti valeste. Kui arilik inime rahamuredest kõneleb, siis ei tee talle muret mitte raha, vaid rahapuudus. Ei tihka lapsele ütelda, et vanemad kõnelevad eesti keelt valeste.

Aga siis laps küsis, et misuke see murekardul on. No vat siin ma jäin puhta plindrisse. Kardulas peab mure olema, kui tahad, et ta keedetult ea maitseks. Nii et kui lähed kardulaid muretsema, siis muretse muredaid. Kui ühes poes ei ole, ära muretse – küll teises on.

Kui ma lapsele selle jutu olin ära rääkind, siis ta vaatas mind nisukese näoga, et peab vist tarkust mõne teise käest otsima. Tuleb leida keski, kes ise kah teab, mis räägib.

Märkmed: