Erkki Bahovski, välisuudistetoimetuse juhataja PM

Dokumentaalfilm «Gulag 113» näitab taas, kui keeruline on inimesi kannatuste järgi lahterdada, mida mõnikord meil teha armastatakse.

«Gulag 113» jutustab liigutava loo 89-aastasest Eduard Kolgast, kes mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse, kuid kes sattus rinde asemel hoopis Gulagi, laagrisse nr 113. Lõpuks võeti ta rindele, kust mees 1942. aasta detsembris Velikije Luki all Saksa poolele üle jooksis ja hiljem, 1944. aastal, pealetungiva Punaarmee eest läände pages.

Lihtne lugu, mis esitab raskeid küsimusi. Näiteks kannatuste suhtes – presidendikarusselli taustal on Rahvaliit Toomas Hendrik Ilvesest rääkides rõhutanud, et ta ei sobi väliseestlasena presidendiks, sest pole elanud üle seda, mida meie 50 aasta jooksul Nõukogude Eestis elades.

Rindejooni pole

Eduard Kolga on ka väliseestlane – olnud siis «hea elu» peal. Ent olnud ka Gulagis. Kas tema lapsed ja lapselapsed pidanuks tulema Eestisse tagasi, olles oma isalt ja vanaisalt kuulnud Gulagi õudustest? Kuidas ikkagi mõõta kannatuste määra? Ja kas seda ikka on vaja?

Tegelikult teeb «Gulag 113» – seda ilmselt tahtmatult – selgeks, et rindejooned on kadunud. Pole välis- ega kodueestlasi, Gulagi ohvrid suudavad käia Venemaal ja suhelda ka sealsete inimestega. Tundubki, et kui mõned eesti ajaloolased (Aadu Must näiteks) välja arvata, pole eestlaste elu Siberis ja mujal Nõukogude Liidus väga uuritud. Meie debatt on keskendunud 1939. ja 1944. aastale.

Filmi rahvusvahelist publikut silmas pidades on tugevaks plussiks asjaolu, et sündinut on kommenteerinud Gulagi-raamatu eest Pulitzeri preemia saanud Anne Applebaum. See lisab filmile tõsiseltvõetavust ja haaret, samuti vähendab ka süüdistusi eestlaste erapoolikuses – ikkagi on Applebaum see, kes ütleb välja, et eestlasi oli Gulagis disproportsionaalselt palju.

Tõrjub süüdistusi

Nagu teinegi äsja esilinastunud ajalooline tõsielufilm «Sinimäed», aitab ka «Gulag 113» tõrjuda Vene propaganda süüdistusi eestlaste natsimeelsuses. Kui praegune Vene retoorika – seda oli kuulda ka 9. mail – räägib, milliseid jõupingutusi pidi kommunistlik süsteem tegema, et fašism purustada, siis miks oli ikkagi vaja mobiliseerida 50 000 eestlast ja nad surmavatesse töölaagritesse saata?

Kas poleks olnud parem lähetada nad hoopis rindele, võitlusse fašismiga? Tõsi, paljud jooksid hiljem küll üle, kuid seda pärast ebainimlike laagritingimuste kogemist. Võib-olla poleks seda juhtunud, kui mehed oleks kohe rindele saadetud.

«Gulag 113» tõestab veenvalt, kui mõttetu oli sõda ja laagrite süsteem.

Uus dokfilm

«Gulag 113»

Režissöör Marcus Kolga

Kanada-Eesti 2005

Märkmed: