| Kirjeldus | Anna Haava kui luuletaja jäi truuks oma lapseeale eluks ajaks. Kuigi poetessi elu oli võrdlemisi ühetooniline ning ta pidi üle elama mitmeid traagilisi kaotusi, ei lahkunud ta oma hinges ega oma loomingus lapseea tundlikkusest, hellusest, headusest ja muudest eluväärtustest, kaasa arvatud armastuseigatsus ning truudus. Anna Haava ei saanud oma elu ajal nautida tunnustatust, isegi mitte majanduslikku kindlustatust, tema loomingu parimad aastad saab kokku võtta sõnadega "ainult peale varju ja kätele tööd". Siiski peetakse tänapäeval Anna Haavat Lydia Koidula järel teiseks suureks naisluuletajaks eesti kirjandusloos. Ello Säärits ei keskendu oma käsitluses mitte nii võrd luuletaja loomingu analüüsile, vaid toob ilmekalt ja suure kaasaelamisega nähtavale Anna Haava elukäigu õnnelikust lapsepõlvest eluõhtuni. |