Küllap tunnevad-teavad väga paljud siinsed eestlased Lia Hessi, Eesti Sihtkapital Kanadas esinaist, aktiivset tegutsejat mitmel ühiskondlikul rindel ning tulihingelist eestluse eest võitlejat. Tänases intervjuus räägib ta oma kiirest ja aktiivsest elust ning esitab ka ideid, kuidas võiks tema arvates tänapäevastes tingimustes Kanada eestlust hoida, mis tema meelest kestab kindlasti veel vähemalt 40 aastat.

Lia Hess (sünd. Eistrat) sündis 1955.a. Torontos. Vanemad olid põgenenud Eestist, kohtusid Rootsis ja abiellusid Toronto Eesti Baptisti kirikus, olles esimene laulatatud pruutpaar selles kirikus. Lial on vend Allan, perega koos elasid ka isapoolsed vanavanemad, kes laste järele vaatasid. Nii kasvasid lapsed üles ainult eesti keele peal, kuna muu variant polnud võimalik — vanavanemad ei osanud kunagi inglise keelt. Nagu Lia mäletab, oli väike pere kogu aeg kuuekesi koos, rohkem lähedasi sugulasi Kanadas polnud. Kõik see aga muutus, kui Lia abiellus 1977.a. Erik Hessiga, kelle pere on suur ja väike kokkutulek oli nende meelest alles siis, kui inimesi oli vähem kui 60!

Lia käis lapsena Toronto eesti koolis, oli tegev baptisti kirikus ja noortekooris, mis oligi tema jaoks kogu eestlusega tegelemine sel ajal. Ta ei käinud üheski lastelaagris ega olnud gaid. Selletõttu ta leiab, et saab ehk praegu olla rohkem objektiivne, kuna ei ole seotud enamuste kohtade ega organisatsioonide sisemise poliitikaga ega oma vanemate panusega.

Peale Wilfrid Laurier’ Ülikooli lõpetamist, kus ta õppis bioloogiat, elas Lia paar aastat Owen Sound’is, seejärel 15 aastat Barrie’s ja nüüd alates 1995.a. Hamiltonis, mis asub normaalsete liiklusolude juures tunniajase sõidu kaugusel Torontost, kus Lial tihti käia tuleb. Kuna tegevusi ja kohustusi on tal palju, oskab ta aega imehästi organiseerida.

Barries pidas Lia aastaid lilleäri, mis oli väga loov, kaunis ja nauditav töö, aga tähendas ka, et lillede keskel tuli veeta kõik pühad, kui teised olid perega. Kolme lapse kõrvalt töötada 7 päeva nädalas oli kurnav. Siis hakkas ka vastav turg muutuma, tekkisid suured kauplused, kus müüdi ka taimi. Lia leidis, et elu tuleb muuta — leida töö, mis ei haaraks enda alla kogu aega. Just sellel ajal, 1995.a. sai Erik, kes on haljastusarhitekt, tööpakkumise Hamiltoni, ja see võimaldas ka Lial alustada uut karjääri, mis ei nõua nädalavahetustel ega õhtuti töötamist.

Hamiltoni kolimine oli perele muudatus. Lapsed Leila (sünd. 1979), Tarvo (sünd. 1981) ja Kairi (sünd. 1986) kohanesid ja leidsid kiiresti uusi sõpru, aga samas kogesid, et nende eesti sõbrad ja tegevused jäid kindlaks ja muutumatuks.

Uut karjääri planeerides mõtles Lia: millega mulle meeldiks tegelda?, ja leidis, et igaks asjaks on raha vaja — ehk tegeleks siis raha investeerimise ja paigutamisega! Ta asus õppima elukindlustust, siis finantsplaneerimist ja investeerimist, millisel alal töötab juba 14 aastat. Algul töötas ta teistega ühes firmas, kuid alates 2004.a. on tal oma kontor oma hoones, kus lisaks temale on kaks töötajat.
Ta eriala — pärandite planeerimise ja tulumaksualased nõuanded — omandas laiema tähenduse, kui isal oli halvatus ja Lia avastas, kui oluline on, et ema nimi oli paberitel ja et ta teadis, kus kõik rahaarved olid. Väikesed muudatused hoidsid kokku mahuka summa tulumaksu.

Liale see töö meeldib, kuigi see nõuab ka pidevat enesetäiendamist ja kursustel käimist ja on parajalt stressitoov, kuna ise ei saa ju paljusid asju kontrollida — kunagi ei tea, mis turul toimub. Aga nagu ta ütleb, tuleb osata asju vaadata pikemas perspektiivis. Tema klientide hulgas on erinevas vanuses inimesi, erinevates majanduslikes oludes. Inimestel on tihti see arvamine, et peab olema palju raha, siis alles lähen „finantsilist nõu“ küsima, aga olukord on just vastupidi. Kui sul ei ole veel küllalt, saame vaadata, kuidas olukorda parandada, räägib Lia. Talle meeldib väga töötada näiteks vanemaealiste inimestega, kellele saab sageli head nõu anda oma asjade korraldamisel, mis ei ole liig keerulised ega riskiga seotud. Lihtsate muudatustega oma investeeringute paigutamisel, kaasa arvatud heategevusele annetades, saab tulumakse igal aastal suurel moel vähendada.

Neid samme saab Lia ka eesti keeles seletada, ja võib ka klienti kodus külastada, kui ta Torontos viibib.

Lia ei olnud kuni 2002. aastani eesti ühiskondliku tegevusega eriti seotud. Selle juurde viis teda suur tragöödia perekonnas — 2002.a. juunis sai õnnetult surma poeg Tarvo, kes oli 21-aastane. Lia ja Eriku käest küsiti matusemajas, millisele heategevusele soovivad nad paluda inimestel annetusi teha. Keegi ei oska mõeldagi, kuidas vastata sellisele küsimusele oma lapse suhtes! Aga otsustama nad pidid, ja kohapeal leidsid, et kuna Tarvo kõige paremad sõbrad ja toredamad päevad olid eesti ühiskonnas — ta tegutses skautluses, kirikus, laagrites, oli käinud Eestis tantsupeol 1999.a. Kalevi rahvatantsijatega, oli lõpetanud eesti koolid — siis midagi üksikult on raske välja tuua, ja selleks võiks olla Eesti Sihtkapital Kanadas.

Oma lastega seotud tegevustes on Lia alati olnud tegev, miks mitte siis ka lapse mälestuse heaks. Ja nii saigi Lia sihtkapitaliga seotuks, ja kohe soovitas Priit Aruvald (†) tal kandideerida juhatusse samal sügisel toimunud valimistel. Nii juhtuski, et Liast sai 2002.a. sügisel Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine. Ta lõi ka Tarvo nimelise allfondi ja teisi stipendiume tema nimel.

Sihtkapitali saavutused Lia elus on osaliselt isiklikud, ei ole kahtlust, et osavõtt eesti kultuuritegevustest on rikastanud teda ennast ja tema peret. Tarvo kaotus tõi aga esile, et ainult see hea, mida teed teistele, on kestev ja ainus tegevus elus, millel on tõeline väärtus. „Ütlesin tütardele, et emana jääb mulle alati kolm last, nii et üks kolmandik on ikka Tarvole; sügavas leinas, aga rohkes tegevuses. Mitte nii, et istud toas ja paned küünla põlema... Täidan seda aega, mida oleksin Tarvoga veetnud; ja nii on aeg, mil tegelen sihtkapitali asjadega, temale pühendatud aeg, kuigi loomulikult ei asenda midagi kaotatud poega.“

Lia arvab, et ilma töö ja tegevuseta oleks ta sel raskel ajal hulluks läinud. Lein on ja jääb sinuga, aga tuleb edasi elada. Hea tervis, abikaasa, kaks tütart, kolm lapselast, armastavad sugulased ja sõbrad, hea karjäär, kodu, kirik ja eesti ühiskonna tegevus on suurem rikkus kui paljudel.

Kaks kuud peale traagilist kaotust toimus tütar Leila laulatus Tarvo Puustiga. Õnnetuse ajaks olid juba pulmakutsed välja saadetud ja tasapisi saabusid vastusekaardid, ja siis hakkasid samaaegselt tulema kaastundekaardid Tarvo lahkumise puhul… Perekond otsustas, et pulmad peetakse ikka ära, sest lein ei kao kunagi. Pulmade planeerimine oli Lia sõnul paljuski kaootiline ja mitmed väikesed detailid, millele muidu oleks suurt tähelepanu pööratud, ei omanud suure kurbuse kõrval mingit tähtsust.

Üldse juhtus samal aastal palju suuri asju: poja matus, 25. pulma-aastapäev, tütre pulm ja Eriku 50.a. juubel…Kõik kahe suvekuu jooksul ja töö kõrvalt.

Rääkides eesti ühiskonna ja sihtkapitali eesmärkidest leiab Lia, et need on viimase paari aastakümne jooksul muutunud. Kui okupatsiooniajal oli kogu eestlaste töö suunatud Eestile vabaduse nõudmisele, siis praegune siht on säilitada eesti ühiskonda Kanadas.

Lia leiab, et tegevused eesti ühiskonnas pole arenenud küllalt kiiresti, et ajaga kaasas käia. Vabaduse püüdlusele järgnes otsekui „mesinädalate“ periood — kui Eesti oli vabaks saanud, ei teatud nagu, mis edasi saab ja kuhu jäädakse.

„Meid kasvatati: ega me siia jää, me läheme ju Eestisse tagasi — meie kodu on seal!“ räägib Lia. „Nii ei pandudki oma juuri selle maa sisse. Aga 50 aastat läks mööda; meie vanavanemad ja enamustel ka vanemad on siia maetud ja meie juured on nüüd siin, Eesti juured jällegi on kaugeks jäänud. Olen eestlane Kanadas.“

Lial on kõik lähedasemad sõbrad eestlased ja lemmiktegevused eesti ühiskonnas. Nii on see paljudel ja seega tuleb seda ühiskonda säilitada. Lia ei arva, et ta kavatseb ise kaua sihtkapitali esinaise kohal olla — kuna seitse aastat on oldud, siis ehk kõige rohkem võibolla kümme kokku — ning ta annaks heameelega teatepulga üle noorematele. „Kui mina hakkasin tegutsema, öeldi, et kui tore, noored võtavad üle,“ naerab Lia. „Aga mina olen juba vanaema!“ Üldse arvab ta, et igasugustel ametikohtadel ei peaks juhid pikka aega olema — kuigi töö, mis nad teevad, on väga tänuväärne ja kasulik. Tihti aga juhtub, et keegi seda lihtsalt üle võtta ei taha, kui teine on nõus veel seda tegema. Aga iga juhi üks kohustus ongi arendada enda järeltulijat ja edastada neile sihti ja motivatsiooni, arvab Lia.

Eestlus ja eesti keel on Lia jaoks loomulik eluviis, samuti tütardele — Kairile, kes on õppinud Tartus Miina Härma koolis ja Leilale, kes koos abikaasaga kasvatab oma kolme last eesti keeles ja eesti vaimus.

Üks asi, mida Lia absoluutselt ei mõista, on see, kui eesti keelt rääkiv ema või isa valib sihilikult mitte õpetada eesti keelt oma lapsele ja eesti vanavanemad lähevad selle otsusega kaasa!

„Sa ju annad oma lastele kõike — armastust, aega, paremaid koole, spordi- ja muusikatunde, vaimulikku kasvatust — aga mitte keelt! Sa salgad seda aaret oma lapse eest ja julged otsustada, et tal pole seda keelt kunagi vaja!“ Lia sõnul on juhtunud nii ka nende lastega, kes on koos vanematega siia Eestist elama asunud kodumaa iseseisvuse aegadel. „Ma ei usu, et nad hindavad, kui kasulik on teada niisugust keelt, mida sul pole siin vaja, aga mida sa lihtsalt tahad vabatahtlikult rääkida. Ma pole veel seda kuulnud, et keegi kahetseb, et ta oskab eesti keelt rääkida, aga vastupidi on tuhandeid.“

Kanada ühiskonna eestlastel on tarvis just neid, kes praegu Eestist siia tulevad, leiab Lia. Nad on enamasti noored, suurepärane eesti keel suus ja eesti kultuur sees. Nad saavad küllalt keskenduda kanada ühiskonda sisseelamisele, valides Kanadas sündinud eestlastest sõpru, nii et ka eestlus ja eesti ühiskond ei jääks kaugeks. „Eesti keel ei jää siin püsima, kui seda ei harjutata ega kasutata, selle nimel peab vaeva nägema!“ hoiatab Lia. Ja ei pea sugugi otsustama ühe või teise — eesti või kanada ühiskonna, inglise või eesti keele vahel, vaid väga edukalt saab tegutseda mõlemas. Nii võiks Lia arvates eesti koolidel olla eraldi programmid neile lastele, kes on tulnud Eestist — peaasi, et nad eesti koolis käimist ei jätaks!

Mõnede asjade natuke muutmine ei tähenda, et peaks vana välja viskama, kinnitab Lia. Tal on igasuguseid ideid, mida saaks siinses eesti ühiskonnas, kaasa arvatud koolides, natuke teisiti teha. Näiteks arvab ta, et võiks teha koolitöid osaliselt interneti kaudu, ja tulla kokku ehk iga teine nädal selleks, et laulda, tantsida ja grupidiskussioone pidada. Ja kindlasti peaks kooliõhtu juurde kuuluma eestipärane söök!

Praegu on Lia mõtted juba suvise laulupeo juures, kuhu ta läheb Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori (H.E.S.S.) ridades. Koori taassünnist rääkides märgib ta, et tal oli isiklik soov taas laulupeole minna, kuigi ta on seal juba kaks korda laulnud. Et ühineda mõne kooriga Torontos tähendab, et ta on iga nädal kauem aega tee peal kui lauluharjutusel. Nii hakkas ta kontakti võtma teiste Hamiltoni lauluinimestega võimalike carpool’ide korraldamise asjus, kuni tuli idee: teeme hoopis oma koori! Selgus, et segakoor oli Hamiltonis juba 1949. aastast, kuid alles oli ainult naisansambel. Nii saigi koorile kaks aastat tagasi taas elu sisse puhutud, rohkearvuliselt ja võrdselt tuli laulma mehi ja naisi. Dirigent on Norman Reintamm, lauljaid on 46 (keskmine vanus samuti 46), kellest umbes 40 läheb laulupeole, enamus esmakordselt.

Ka Seedriorul on Lial ja ta perel suur roll. Erik oli 2003.a. Seedrioru esimees, ja täpselt aasta pärast Tarvo surma taastati jälle traditsiooniline Laulupäev peale 35aastast vaheaega, mille Lia oma sisimas pühendas poja mälestusele — kellele niiväga meeldis Seedriorul ja kes oli kindlasti vaimselt seal.

Lia on veendunud, et eestlus kestab Kanadas veel vähemalt tema eluaja ja kindlasti kauemgi. Kui me arendame oma tegevust nii, et need, kes nüüd tulevad Eestist, leiavad põhjust ja tahet siin sündinud põlvkonnaga ühineda, siis oleme tõesti üks rahvas, kõik rikkamad; ja meie armastatud kohad ja kirikud, laagrid ja laulukoorid kestavad. Meie tegevusel on mõtet ja eestlaste tulevik on kindlustatud.

Märkmed: