Lepingukuninga Jaan Poska inimlik portree
Inimesed 08 Feb 2008 prof. Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
Klassik poliitikas

Kunagi ütles Anton-Hansen Tammsaare, et ta ei tahtvat saada klassikuks, sest klassik on kirjanik, keda kõik teavad, aga kelle raamatuid keegi ei loe ega armasta. Kuidas on lood meie poliitikutega? Eesti Vabariigis on samuti oma poliitiline panteon. Jaan Poska on kahtlemata Eesti poliitilise panteoni üks auväärsemaid kujusid, kuid küllap sooviks tänane lugeja teada veidi rohkem Laiuse köstri Jaan Poska poja Jaan Poska (1866-1920) inimlikust palgest, mis avaneb tema Eesti Ajalooarhiivis säilitatavates kirjades lähedastele.

Jaan Poska kosjad

Teatavasti seisab iga suure mehe selja taga suur naine. Jaan Poska kirjades tütar Veerale on sageli juttu „mammast“. See oli Constance Poska (1876-1923). Tulevase naisega kohtus noor Tallinna advokaat Jaan Poska oma kolleegi Kinievi juures. Poska armus kolleegi laste koduõpetajasse Constance Ekströmisse, kes oli Vanaturu teisel pool klaasitöökoda ja äri pidava rootslase Ivar Ekströmi ja tema eestlannast naise Josephine Amalie tütar. Pärast Töchterschule lõpetamist oli Constance olnud koduõpetajaks Soomes, kuid tuli siis Tallinna tagasi, kus teenis leiba advokaat Kinievi peres. Noore koduõpetaja elu polnud olnud kerge, sest ta ema suri varakult ja isal tuli üksinda kasvatada kahte poega ja kolme tütart.

Kui Poska küsis oma kihlatult, mis on tema suurim unistus, sai ta üllatava vastuse. Selgus nimelt, et Constance polnud elus kordagi voorimehega sõitnud ja nii sõitnudki nad siis kahekesi – noored ja õnnelikud – voorimehega Kadriorgu, teadmata, et seal on nende tuleviku-kodu.

Constance oli pärinud oma ilu emalt, keda Tallinna tsunftirahvas ja bürgerid nimetasid „die schöne Frau Ekström“. Jaan Poska, kes ise pärines 12-lapselisest köstriperest, kus pere suurimaks rikkuseks oli just lasterikkus, olevat tulevaselt äiapapalt saanud esialgu hirmutuse, et tütrele kaasavara pole anda, mille peale noor advokaat teatanud uhkelt, et ta tahab kosida tütart, mitte kaasavara.

Jaan Poska kui pereisa

Jaan Poska elas esialgu Tallinnas, Pikk tänav 49 ja Lai tänav 5, misjärel ta kolis perega Kadriorgu, Liiva tänav 8 majja. Kadriorgu kolimine oli pere kauaegne plaan. Tütar Veera mälestustest selgub, et sellest Kadrioru majast oli peres juttu juba 1906 või 1907. Lastele oli suureks imeks uue kodu elektrivalgustus – vajuta ainult nupule ja valgus hakkab põlema! Võttis tükk aega, enne kui lapsed jätsid rahule elektrilülitid. Jaan Poska muretses oma perele teisigi „uue aja imesid“. Maja õue rajati purskkaev ja osteti tolmuimeja. Poskade peres teenijaks olnud vanaproua Sander leidnud selles tolmuimejas isegi kinnituse Jumala olemasolule – kui „selline tolmuimemise ime võimalik on“, siis …

Ka Jaan Poska sai rikkaks rohkem laste arvult kui maiselt varalt, sest nagu kirjutab tütar Veera oma mälestustes, sünnitas ema Constance, kes 1923. a. suri, 10 last, kellest Jaan Poska surma järel 1920 oli pärijatena elus kaheksa (Xenia, Veera, Tatjana, Jaan, Anna, Helene, Niina, Jüri).

Jaan Poska riigi- ja pereasjade lahendamise vahel

Eesti poliitikute omavahelisi ja nende perekondlikke suhteid on seni vähe uuritud. Süvenemine Jaan Poska perekondlikku kirjavahetusse pakub palju avastusi. Selgub, et pere- ja riigiasjad polnud tollastel pereisadest riigimeestel sugugi väga kindlalt erinevates sahtlites. Mõlemad vajasid ju sageli samaaegset ja kiiret lahendamist. Jaan Poska kirjadest on siin väga ilmekad kolm Eesti Ajalooarhiivis säilitatavat. 11. septembril 1919 kirjutas minister Jaan Poska Välisministeeriumi kirjapaberil tütar Veerale Haapsallu, et on parajasti üle pea seotud tööga ministeeriumis ja kurdab, et „tegemist on nii palju ja töötegijaid nii vähe, et ei suuda ära minna“. Ta lubab aga tütre Veera ja Timotheus Grünthali pulma kindlasti jõuda. Samas kirjas pani ta noortele südamele õigeaegselt kirikus käia ja lend lasta maha kuulutada, sest „muidu võib selle formaalsuse pärast laulatus ära jääda”. Samas kurdab ta tütrele, et ka mamma ei saa Haapsalusse enne teisipäeva tulla, sest peaaegu kõik riided, mis proua Poska olevat Pariisis ostnud, olevat ära varastatud, mille kohta pereisa arvas, et „ilmselt on need siiski Tallinnas“.

Jaan Poska viimane kiri

Tütar Veerale kirjutatud kirjadest on väga huvitav 24. veebruaril 1920 kirjutatud kiri, mis algab õnnitlusega: „Tervitan emand Grünthali Eesti iseseisvuse kaheaastase juubelipäevaga.“ Sellest saame teada, mis oli juhtunud Tartu rahu allakirjutamisest möödunud kolme nädala jooksul. Poska kirjutab, et lepingu sõlmimisele järgneb selle täitmine, mis tekitab hulga lahendust nõudvaid küsimusi. Ta kurdab ka tütrele, et viimasel ajal on ta olnud sunnitud laenu võtma ja „tagasimaksmine sunnib kolm eraametit juurde võtma, mis kogu aja ära võtavad“.

Väga isiklik ja viimane kiri Veerale pärineb 4. märtsist 1920, kus vanaisaks saamiseks valmistuv Jaan Poska annab emaks saavale tütrele nõuandeid, „mille üle rääkimist mamma heaks ei peaks, kui ta teada saab“ ehk siis, kuidas peaks noorpaar end ülal pidama armurõõmude maitsmisel lapse ootamise erineval perioodil. See kiri postitati Tallinnast 5. märtsil 1920, sest Poska lisas sellele suure saksakeelse piltidega raamatu lastehoiust (kuigi Poska ise kirjas märkis, et ega vaid raamatu järgi elada saa), millesse ta kirjutas sisse pühenduse – „Minu esimese lapselapse kallile emale. Isa“. Tütar sai selle hinnalise saadetise Kuressaares kätte alles pärast seda, kui oli jõudnud ette juba teade Jaan Poska surmast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus