Leo Kunnas: Kuidas olla valmis „vaikseks sõjaks"?
Arvamus 30 May 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik
www.DELFI.ee
Foto: Ilmar Saabas
 - pics/2014/05/42307_002_t.jpg
Lõpetasin eelmise loo tõdemusega, et Ukraina „vaikse sõja" (ka Venemaa-Gruusia sõja) õppetundide lühikokkuvõte võiks olla järgmine: kõik riigid, mida Venemaa käsitab „lähivälismaa" või „Vene maailma" osana, ning mis pole veel Venemaa mõjusfääri langenud, peavad olema valmis sõjaks.

Mida peaks siis sõjalise valmisoleku tõstmiseks ette võtma? Liitlastelt abi palumine oli õige samm, aga ainuüksi liitlasvägede kohaloleku suurendamisest ei piisa. Taani on saatnud Eestisse neli hävituslennukit ning USA õhudessantvägede kompanii ja see näitab olukorra tõsidust. Liitlasriigid tõestasid oma lojaalsust ning reageerisid kohe. Meie ise pole vastavaid abinõusid vajalikuks pidanud, piirdudes tühja jutuga riigikaitse prioriteetsusest.

Viivitamatud meetmed sõjalise valmisoleku tõstmiseks olid asjakohased juba märtsi alguses, kohe, kui Ukraina kriis puhkes. Ettearvamatus olukorras on pigem mõistlik varakult tõsta sõjalist valmisolekut, kui võimalik kalletung maha magada. Säärast olukorda kirjeldab reservkapten Rene Toomse värvikalt oma loos „Kuidas nurjata „Krimmi" Narvas?"Eesti riigikaitse suurimaks probleemiks on toimiva sõjaaja juhtimissüsteemi purustamine meie endi kätega. 29. jaanuaril, napilt kuu aega enne Ukraina kriisi algust, seadustas Riigikogu uues sõjalise riigikaitse arengukavas väljapakutud kaitseväe juhtimisstruktuuri, millega ei ole võimalik sõjaaja kaitseväge juhtida. 1. augustiks on plaanis kaitseringkonnad kaotada. Sügiseks lakkab kaitseväe detsentraliseeritud juhtimissüsteem olemast.

Suurriigi ideaalvastane

Asemele tekib kolm eraldi paralleelset ja killustunud juhtimisahelat jalaväebrigaadidele, Kaitseliidule ja loodavale toetusväejuhatusele. Neil pole enne kaitseväe juhatajani jõudmist mingit omavahelist kokkupuutepunkti. Säärane tsentraliseeritud juhtimissüsteem on ülimalt haavatav. See muudab Eesti suurriigi ideaalvastaseks.

Eelmisel sügisel ja talvel avaldasin artikliseeria, milles tõin välja uue juhtimismudeli nõrgad kohad. Ka kindral Ants Laaneots on andnud sellele hävitava hinnangu.

Selle asemel, et tegelda „vaikse sõja" operatsioonide planeerimisega keerukas sõjalis-poliitlises olukorras, kus üheaegselt võib toimuda nii rahumeelseid meeleavaldusi, vägivaldseid protestiaktsioone kui ka relvavõitlust, tegeleb Kirde kaitseringkonna staap hetkel iseenda likvideerimisega.

Kes hakkab Ida-Virumaal sõjalist operatsiooni juhtima, kui seda peaks vaja minema? Kes rakendab seal ennetavad abinõud, et säärast vajadust kunagi ei tekikski?

Kõige olulisem samm Eesti kaitseväe sõjalise valmisoleku tõstmiseks olekski käimasoleva kaoslike tagajärgedega juhtimisreformi viivitamatu peatamine. Veel ei ole hilja. Pärast kaitseringkondade kaotamist ei ole võimalik parimagi tahtmise korral hinnata kaitseväe sõjaaja juhtimisvõimekust viie palli süsteemis kõrgemalt kui hindele „kaks". Järgmine-ülejärgmine kaitseminister ja kaitseväe juhataja on nagunii sunnitud selle „kahe" ära parandama, aga me ei tea, kas selleks jätkub enam aega.

„Vaikse sõja" ennetamine


Eestis kehtib neljaastmeline sõjalise valmisoleku süsteem - alaline, kõrgendatud, tõrje- ja täielik valmisolek. Süsteem on väga paindlik - ainult viimase, kõige kõrgema sõjalise valmisoleku astme kehtestamine eeldab mobilisatsiooni väljakuulutamist.

Kaks vahepealset astet ongi mõeldud olukordade puhuks, kuhu Eesti on praegu sattunud. Vabariigi valitsus võib tõsta kaitseväe ja Kaitseliidu kõrgendatud või tõrjevalmidusse, kutsudes sõjaaja üksusi õppekogunemistele ning jagades ümber kaitse- ja ning vajaduse korral ka kogu riigieelarve ressursse.

Kuni „vaikne sõda" Ukrainas pole lõppenud ning kriisieelne status quo ei ole taastatud s.t Ukraina pole Krimmi tagasi saanud, on mõistlik tõsta kaitseväe ja Kaitseliidu sõjalist valmisolekut ühe astme võrra, tasemele „kõrgendatud", ning sel tasemel hoidagi.

Võimaliku „vaikse sõja" ennetamiseks ja ärahoidmiseks peaks edaspidi pataljonisuurune üksus olema igal ajahetkel käepärast võtta. Sõjaohu tekkimisel on kaitsja pool ründajaga võrreldes raskemas olukorras: kui ründaja tõstab oma valmisolekut vastavalt vajadusele, siis kaitsja peab valmis olema kogu aeg.

Rahuajal ei suuda ükski üksus olla lahinguvalmiduses üle paari-kolme nädala korraga. Ajateenijad vajavad puhkust, kaadrikaitseväelased soovivad tavainimese kombel 8-tunniseid tööpäevi ning kaitseliitlased teenivad viis päeva nädalas oma igapäevast leiba. Lahendus ei ole keeruline - tuleb kutsuda õppekogunemistele kaitseväe reserv- ning Kaitseliidu üksusi ning harjutada tegutsemist „vaikse sõja" tingimustes.

Kaitseminister peaks käskima kaitseväe juhatajal koostada plaani sõjalise valmisoleku tõstmiseks tasemele „kõrgendatud". Plaan peaks määratlema, kes ja kuidas hakkaks praeguses juhtimisreformi kaoses „väikese sõja" operatsioone kohapeal juhtima ning sisaldama endas kaitseväe reserv- ja Kaitseliidu üksuste õppekogunemistele kutsumise ajagraafiku ning valmisoleku tõstmisega seonduvad hankeplaani ja kaitse-eelarve muudatused.

Kuna rahuaja koosseisudega ei ole võimalik seda plaani teostada ning sõjaaja koosseisudele üleminek oleks ennatlik (samuti on karta, et kõrgendatud sõjalises valmisolekus on vaja olla pikka aega), tuleks luua kõrgendatud sõjalise valmisoleku tarbeks eraldi koosseisud, kus kõigi tasandite staapide töösse kaasatakse hulgaliselt reservväelasi. Õnneks on meil küllaldaselt reservohvitsere, leitnantidest-kaptenitest kuni kindraliteni välja.

Protseduuriliselt ei ole kaitseväe ja Kaitseliidu sõjalise valmisoleku tõstmine kuigi keeruline. Plaan valmis ja kaitseministri poolt kinnitatud, võib valitsus kas või korralisel neljapäevasel istungil asja ära otsustada ning kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaline valmisolek ongi tõstetud tasemele „kõrgendatud". Ka Läti ja Leedu peaksid samamoodi oma valmisolekut tõstma.

Kiivrid, kuulivestid ja jalaväemiinid

Paraku ei piisa kaitseväe võitlusvõime kiireks tõstmiseks ainult ressursside ümberpaigutamisest kaitse-eelarve sees. Kolmas oluline samm sõjalise valmisoleku tõstmiseks oleks riigireservide arvel laskemoonavarude täiendamine ning puuduolevate isikliku kaitse vahendite (kevlar-kiivrite ja soomusvestide) hankimine.

Mis tahes meetmete rakendamine võtab paratamatult aega. Kui vastav otsus oleks tehtud näiteks märtsis (mida toona ka soovitasin), mil Ukraina kriis polnud veel jõudnud „vaikseks sõjaks" eskaleeruda, hakkaksime tellitut praegu kätte saama. Kui teeksime säärase otsuse täna, näeksime tulemusi hilissuvel-varasügisel.

Neljas samm oleks Eesti osaluse peatamine juhitamatuid jalaväemiine keelustavas Ottawa konventsioonis. See annaks selge signaali nii meie idanaabrile (Venemaa pole teatavasti selle konventsiooniga ühinenud), liitlastele, kui ka rahvale, et meie kavatsus Eestit kaitsta on kindel ning kasutame selleks kõiki sõjaõigusega lubatud vahendeid.

Viies viivitamatut rakendamist vajav samm oleks sõjalise operatsiooni lõpetamine Kesk-Aafrika Vabariigis ning muude esmast iseseisvat kaitsevõimet mitte toetavate tegevuste ärajätmine. Vajame oma sõdureid kodumaal, raha kulub ära sõjalise valmisoleku tõstmiseks ning pealegi on Prantsuse-Vene koostöö Mistral-tüüpi helikopterikandjate-dessantaluste ehitamisel meile ohtlik.

Pikaajalisematest meetmetest juba järgmises loos.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus