Lennuväepoiste sügislõuna
Eestlased Kanadas 17 Nov 2006 PiilurEWR
    Trüki   E-post   FB     
Esmaspäeval, 6. novembril tulid siinsed lennuväepoisid järjekordselt kokku, et koos oma kaasade ja lähemate sõpradega nautida ühist lõunasööki ja marssida kunagised õppeväljakud veelkord mõttes läbi. Eks sõja lõpupäevade „kablutamised“ ja hilisemad vangilaagrid ole ka osa mälestustest, millelt aeg on kõrvaldanud vaeva ja nälja pitseri ning mida seetõttu võib vaadelda läbi huumoriprisma.

Seekordne kokkutulek oli oma loomult tagasihoidlik, nagu hoovõtt millekski suuremaks. See suurem saabub järgmise aasta mais, mil toimub midagi uskumatut — „poisid“ saavad kollektiivselt kaheksakümneseks, st pidu on kollektiivne, kuid igal mehel (vabandust — poisil) on oma isiklik kaheksakümmend kanda. Eks nii mõnigi ole veidi noorem, aga enamuse sünniaasta on 1927, karga püsti või kraabi seina. Viimane väljend on laenatud Asta Willmannilt — võlg, mida pole enam võimalik tasuda.

Esmaspäeviti on Eesti Maja kohvik avalikkusele suletud, niisiis poistele mõnusalt sobiv ja heale perenaisele Üllele kindlasti mugavaim. Keskpäeva paiku hakkas rahvast kogunema, vesteldi baarist võetud õlle- või veiniklaasi najal ja moodustati sobivaid laudkondi. Kerged suupisted olid soovijaile laual käepärast.

Esimees Guido Toming astus korraks mikrofoni ette ja lausus oma tavakohased tervitussõnad. Seejärel kuulasime abielupaar Mandra aruannet nende suvisest Eesti reisist. Villi muidugi informeeris meid kodumaiste kamraadide käekäigust ja nende toimetamistest, kõik muud rändamised ja uudistamised edastas ilmekalt Ester. Mõlemat kuulati huviga, sest mis seal salata — paljude reisikihule on aeg juba aadrit lasknud, huvile kodumaa vastu aga mitte.

Kui asjalikud jutud räägitud ja kuulatud, oli Eerik Purjel veel varuks üks külaeluline pildike Abruka saarelt, Jüri Tuuliku poolt ilmekalt kirja pandud. Vahepeal oli viks perenaine toidulaua välimust juba muuta jõudnud. Suupisted olid asendatud korraliku süljenäärmeid ergutava külmlauaga. Ester Mandral tuli veelkord püsti tõusta ja söögipalve lugeda. Siis asuti toidujärjekorda ja tehti Üllele mõttes vaikseid etteheiteid, et ei märganud meid kuuskümmend aastat varem sellise lauaga kostitada. Aga värskelt vangilaagrist vabanenult ei oleks toidusabas nii tsiviliseeritult käitutud. Oleks olnud parasjagu tõuklemist ja lõpuks ehk isegi löömaks läinud.

Sõdurilaulu tehti ühiselt nagu alati ja oleks tehtud rohkemgi, aga igaüks tahtis enne „trügitundi“ koju jõuda. Guido tänusõnad korraldajaile, kelleks olid nagu ikka Ilmar Värk ja Villi Mandra, kuulati heakskiitva aplausi saatel ära ja asuti koduteele. Enne kevadist pidulikku kohtumist lubati aga juba detsembri algul tagasi Eesti Majja tulla Vabadussõja algust pühitsema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus