Eesti Elu
Lennuväepoiste kevadlõuna
Eestlased Kanadas 14 May 2010 PiilurEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Esmaspäeval, 10. mail kogunesid Toronto Lennuväepoiste Klubi liikmed koos kaasade ja kaasatundjatega Eesti Maja kohvikusse, et ühiselt nautida Ülle kulinaariat ja umbusklikult põrnitseda pudelisilte, mille taga vulksuvat vedelikku üha süveneva ettevaatusega pruugitakse. Vaevalt sai klubi abiasjamees Villi Mandra oma tervitussõnad lausutud, kui juba üks asjaosalistest kargas püsti ja pidas pika loengu just nende pudelite ja nendega kaasuvate aroomide mõjust seoses autojuhtimisega. Istus oma ettekande lõpus vaga näoga maha ja ajas kõik Tallinna mehe Priit Aimla süüks. Ehtlennuväepoisilik käitumine – pahandust võid teha, kuid vahelejäämise korral otsi keegi teine, kelle kraesse asi ajada.

Klubi mammonavalvur Evald Oder meenutas mõne asjaliku sõnaga meie kuulsusrikka sõjakäigu kuulsusetut lõppu, millest äsja möödus 65 aastat. Jutt kaldus vägisi tollase menüü peale, mis polnud pooltki nii vaheldusrikas kui Ülle oma, kuid kindlasti maitsvam, sest sõber Nälg on kokk, kellele naljalt vastast ei leidu. Leidlikuks teeb ta sõduri ka, nagu mäletas Evald ja muhelusega kinnitas Mart Pedel. Keda detailid huvitavad, võib emmalt-kummalt meheks kasvanud poisilt eraviisiliselt aru pärida.

Toiduteemaline jutt ergutas süljenäärmeid. Kuna klubi peakaplan Ester Mandra puudus (tõenäoliselt teenindades mõnd teist väeosa), luges ilusa ja südamliku söögipalve Endla Kannel, kellele siiani pole au- ega ametinimetust leitud. Siis külastati soliidselt ja väärikalt valmis seatud külmlauda, mida Evaldi prognoosi kohaselt 65 aastat tagasi oleks rünnatud. Ka põlu alla sattunud pudeleid kergitati ja kallutati, kohvikannudest kõnelemata.

Kuna klubil on Eesti Leegioniga alati olnud head sidemed, viibis nende esindajana kohal kapellmeister Volli Palo koos oma lahutamatu akordioniga. Pill oli korralikult timmis ja koosviibijate kurgud sama korralikult õlitatud, see kõik lisas laulule võimsust. Ainult väsimus saabus kiiremini kui aastate eest, mil oma koosviibimisi Seedriorul pidasime ja manöövriteks nimetasime...

„Poisse“ oli koos ligidalt ja kaugelt, enamasti siiski ligidalt. Kõige kaugemad külalised olid Peeter Lanno abikaasaga Barriest ja Raimond Rammul Sudburyst. Truud sõbrad ja sagedased külastajad Baltimore’ist Aado Vaigro ja Kalju Roomets tervitasid seekord telefonitsi.

Kuna kokku olid tulnud kunagised sõjasangarid, üritati isetegevuslikus korras luua ka sõjakat meeleolu. Kedagi oli pahandanud ühe auväärse ohvitseri avalik väide, et tema ei tahtnud Hitleri eest sõdida ja seepärast valis oma väejuhiks Mannerheimi. Korraldas poiste hulgas ringküsimuse, et selgitada, kes neist sõdis Hitleri eest. Ei leidunud kedagi ja sõjakus süvenes. Kuid kaine mõistus pole ka lennuväepoisse hüljanud ja seetõttu leiti sõjakale probleemile rahulik lahendus.

Otsustati ohvitserihärrat õnnitleda, et temal oli olemas valik, mille ka meie oleksime teinud. Ainsaks takistuseks oli, et kui sõda järjega meieni jõudis, valmistus Mannerheim juba alistumisele. Meie seisime teistsuguse valiku ees: kas Aadu või Jossif? Valisime üksmeelselt Jossifi, kuid mitte partneriks, vaid vastaseks. Et Aadu juhtus samal poolel olema, seda keeldume oma süüks tunnistamast. Meie sõjakäik algas siis, kui Mannerheimi oma lõppes; ja lõppes siis, kui Mannerheimi truu alam juba enam kui pool aastat Rootsi kuninga tiiva all rahulikku elu elanud. Siis algas meil alandav ja häbistav vangipõli.

Lõpp hea, kõik hea. Tüli jäi tulemata ja lahkuti leplikus meeleolus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus