Lennuväepoisid tulid taas kokku
Eestlased Kanadas 16 Nov 2007 PiilurEWR
    Trüki   E-post   FB     
Koos nad jälle olid jah ja tundsid end järjekordselt hästi. On kombeks saanud kaks korda aastas tulla kodust välja, lipsu ja püksiviike näitama ja truu kaasa käevangu võtta – näe, poisid, minu Manni ikka veel ilus! Kui ise elus ja naine ilus, mida sa hing ikka rohkemat ihaldad.
!













Kevadel sai vägevalt ühist kaheksakümnendat pühitsetud ja seljad uhkelt sirgu aetud. Seekordne koosviibimine oli kuidagi postskriptumi-maitseline: kevadisele pingutusele oli järgnenud pinge langus. Liiatigi oli 5. november esmaspäev, targu valitud, sest Eesti Maja kohvik on sel päeval avalikkusele suletud. Kuid eelnenud nädalalõpp oma elavate sündmustega oli jõuressursse kulutanud. Isegi alati reibas kohviku-Ülle torises mokaotsast, et inimesed võiksid elu kergemalt võtta ja tööinimesele ka halastada. Seda eriti, kuna mõnel mehel oli veel kell tagasi keeramata ja ilmus tund aega varem kohale. Kuid toidu tegi valmis nagu ikka ja sama tuntud kvaliteediga.

Klubi president (või siiski asjamees?) Guido Toming tegi traditsiooniliste tervitussõnadega otsa lahti. Seejärel võttis vägede juhtimise üle Eerik Purje, kes arvas, et ajame seekord lauluettekanneteta läbi. Oleme kõik juba oma eluga selles faasis, kus häält on sobivam kasutada rääkimiseks kui laulmiseks. Oli koostanud luuleprogrammi, mille najal marsiti möödunud eluaastad läbi, lapsepõlvest tänapäeva, autoriteks kolm daami: Betti Alver, Urve Tinnuri ja Helgi Michelson. Neljas daam Evi Dulder oli Eerikule etlemisel meeldivaks partneriks.

Kevadel ametisse kinnitatud peakaplanit Ester Mandrat asendas seekord Endla Kannel, kes oma sõnavõtus viis jutu hingedepäeva teemale. On ju aastad meiegi ridu hõrendanud ja tuleb harjuda mõttega, et need hõrenevad veelgi. Endla palus kõiki lahkunuid mälestada vaikse leinaseisakuga. Seejärel palus ootavale roale Taevaisa õnnistust.

Kui maitsvat toitu küllalt nauditud, enne veini või Saku õllega seedekulglat õlitades, leiti, et lauluta laiali minna siiski ei sobi. Kunagine leegionär Volli Palo otsis akordioni lagedale (kust ta küll teadis, et seda tarvis läheb?) ja vaheldumisi Toivo Kõhelikuga panid nad pillile hääled sisse. Kõik sai meelde tuletatud ja maha lauldud: uhke ratsamees, kodumaa taevasina ja kergemeelne kauboi, kes eesli maha müüs. Neid lugusid oli veel, aga vana pea ei mäleta ju kõike.

Seekordsed kokkutulijad olid enamuses kohalikud. Kõige kaugemalt saabunud olid Raimond Rammul Sudburyst ja Peeter Lanno abikaasaga Barriest. Mitmed kaugemad, isegi ookeanitagused, olid saatnud tervitusi, viimaste hulgas ka endine Kuramaa poiste hooldusohvitser Endel Uiga New Jerseyst. Kutsutud külalistest oli rõõm näha igipõliseid sõpru nagu Valve Tali, Hilda Sepp ja Tamara Norheim-Lehela oma kaasadega.

Peokorraldajana tegutses reibas ja väsimatu Villi Mandra. Kõigile jätkus Guidol peo lõppedes häid tänusõnu. Käesurved. Head teed! Nägemiseni kevadel
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus